Kuidas ma pool neli öösel jälle lennujaamas istun

Kell on pool neli hommikul ja ma istun Riia lennujaamas. Minuga on siin hea sõbranna Mari, kes on viimased kaks aastat Austraalias elanud ning kellega tutvusime kunagi tema isa kaudu (Aldo on Õhtulehes fotograaf).

Lugu algas veidi üle kahe nädala tagasi, kui üle pika aja olin Õhtulehe Tartu toimetuses ühel sünnipäeval. Mari ka üle tüki aja Eestis. Nagu ikka meie toimetuse sünnipäevade puhul, läksime paari inimesega hiljem välja. Püssirohukeldris istudes ütles Mari mulle: „Lähme kuhugi reisile.“

Tema oli nagunii suundumas tagasi Austraaliasse, aga enne seda nõus väikese tripi tegema.

Mul jäi küll see ideepojake meelde, aga keerutasin mõtet veel päevajagu. Iseenesest puhkust mul ju on ja reisile minekut vastu pole mul (kunagi) mitte midagi. Pealegi Mariga pole me kunagi koos reisil käinud ka.

Mari tahtis Jaapanisse, aga noh, nii viimasel hetkel sedavõrd kaugele mõistliku hinnaga pileteid ei saanud. Viskasin enda poolt mõned riigid õhku ning sõelale jäi üks, kuhu me ka täna suundume.

Gruusia.