Lugu elu kõige haigemast ekskursioonikogemusest – nii halb, et lausa naerma ajab!

Reisima minnes väldin tavaliselt ekskursioonide võtmist. Paraku on mõnes kohas seda vaja. Näiteks Trinidad ja Tobagol, kus bussiliiklus võrdlemisi kehv ja erinevatesse paikadesse saamine komplitseeritud. Lisaks on tegemist ohtlikuma riigiga.

Oma esimesel päeval Port of Spainis, riigi pealinnas, asusin otsima reisibüroosid. Kesklinnas peab neid leiduma, olin veendunud. Tuhkagi. Leidsin kaks reisibürood. Ühes teatati, et nemad korraldavad vaid reise välismaale ning teises oldi parasjagu lõunal. Küll aga anti mulle mingi ekskursioonide valiku leht kätte ning see oli kummaliselt kasin.

Niisiis läksin hosteli tagasi ja küsisin selle omanikult Sandralt, kas ta tunneb giide. Sandra helistas ühele naisele, kellega tema kadunud abikaasa varasemalt koostööd oli teinud. Giidiproua lubas poole tunni pärast kohal olla. Saabus umbes tunni pärast, et öelda, et tuleb tagasi järjekordse tunni pärast. Olgu nii, mul polnud nagunii vaja kuhugi minna.

Lõpuks ta siis õhtupimeduses saabus, laotas minu ette mõned brošüürid ja uuris mis mind kõnetab. Ühelgi hinda juures polnud. Kuna olin kuulnud, et Trinidad ja Tobagol on palju põnevat hindikultuuri, tahtsin minna meres asuvat templit vaatama. Oi, kui romantiliselt see kõlas. Kui osutasin oma lemmikule, hakkas Lisa vastu puiklema, et tead, see pole ikka nii hea koht. Oota, aga miks? Ega ta mulle vettpidavat selgitust ei andnud. Suhtlus temaga oli üks väga suur hämamine.

Lisaks meres olevale templile sisaldas ekskursioon hindimuuseumi, mingi teise templi ja asfaldiväljade külastamist. 70 dollarit. Päris krõbe hind seitsmetunnise ekskursiooni eest.

„Tead, me sinna asfaldiväljadele ei jõua vist ikka.. päev läheks väga pikaks sul,“ lausus Lisa järsku.

Misasja? Sa just tutvustasid, et see on ekskursiooni osa. Brošüüris on kirjas, et tuuri pikkuseks oleks seitse tundi, mis poleks üldse liiga pikk. Ja 70 dollarit on jätkuvalt üsnagi kopsakas hind.

„Kui me teeme lühema ekskursioon, saab hind ka natuke teine olema…“ lubas Lisa ebakindlalt.

Umbes viis minutit hiljem muutus aga jutt. Ma pole isegi päris kindel, kuidas see nii läks. „Tead, ma töötan siin 15 aastat vanade brošüüridega… Asjad ja hinnad on muutunud. Et 70 dollarit maksab siiski see lühem ekskursioon…“

Mitu korda ma olin juba „misasja“ küsinud? Kui need brošüürid vanad on, miks sa mulle neid näitad? Ja miks sa enne ütlesid selle sõidu hinnaks 70 dollarit?

Üleüldiselt leidsid nii Lisa kui Sandra (kes passis kogu aja meie kõrval, sest tal oli igav), et ma võiksin teha hoopis väikese väljasõidu Port of Spaini lähistele. Näiteks mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse kloostrisse või Maracase randa.

Kui ma aga teavitasin Lisat ja Sandrat, et lähen homme omal käel Maracase randa, pidid nad ehmatusest toolilt maha kukkuma.

„Kuidas nii? See on ju nii ohtlik!“ karjatas Sandra.

„Einoh, edu sulle,“ viskas Lisa üleolevalt. Ai, kui vastikult see minu jaoks kõlas. Ma olen oma elus rohkem reisinud kui need kaks tegelast kokku ja nad tulevad mind mõnitama. See on küll teine lugu, aga pean etteruttavalt ütlema, et bussiga Maracasesse minek oli kõige tavalisem sõit üldse. Mulle tundub, et need kaks tädi olid liiga paranoilised.

Kuna mul oli ekskursiooni siiski vaja, nõustusin maksma 70 dollarit lühendatud päeva eest. Mul lihtsalt oli Lisast juba nii kõrini.

Aga mingem nüüd ekskursioonipäeva juurde.

Kõigepealt hilines Lisa 50 minutit. Siis tiirutasime mööda linna ringi, et minna järele tema boyfriend’ile (nii ta tüüpi nimetas, kuigi mõlemad olid 40ndates), kes tuli väidetavalt ihukaitsjaks. Et nagu äkki kuskil on ohtlik. Wayne polnud aga kursis ihukaitsja-jutuga ja kui ma talt hiljem muuseas küsisin, kas siinkandis on ohtlik ka, siis ta vastas, et loomulikult mitte. Mainisin, et Lisa väitis, et siin on ohtlik, mille peale Wayne lihtsalt silmi pööritas.

Just see ilmestas nende suhtlust – nad nääklesid ja mõnitasid üksteist (peamiselt just Wayne, Lisa ei saanud tihti arugi sellest). Olgu, kui nad ise on sellega harjunud.. aga vabandust, te olete võõra inimesega koos. Talitsege ennast.

Igatahes Lisa oli juhtides väga ebakindel, niisiis lükkas ta Wayne’i kohe rooli. Mina jäin kõrvalistmele ning Lisa, istudes meie taga, seletas mulle iga teise mööduva hoone tausta. Et siin parandatakse autosid. Ja seal toodetakse pipart. Ja siin on äge kaubanduskeskus. Ta oli JUBE tüütu.

Jõudes aga õigele linnale lähemale, tegime bensiini võtmiseks peatuse. Siis jäime ummikusse. Põhimõtteliselt oli juba ligi kaks tundi möödunud ning enamuse sellest olime lihtsalt passinud. Aga pole hullu, Lisa otsustas mind harima hakata. Ta tõmbas brošüürid välja ja hakkas mulle SÕNA-SÕNALT meie sihtkohtade ajalugu ja tausta ette lugema. Ta isegi ei teeselnud, et teab midagi ise. Ta ajas sõrmega järge ja luges maha. See oli lausa naeruväärne. Ütlesin talle mõnel korral, et ta võiks selle brošüüri minu kätte anda. Ma loeks ise, on lihtsam.

Kui ma juhuslikult ei viitsinud teda kuulata, sakutas ta mu varrukat ja ütles: „Liina, kuule.“

Mis kuradi giid nii teeb? Kui sa ei suuda mind kuulama panna, siis jää parem vait. Mulle jäi pigem mulje, et ma olen teise klassi laps, kelle tähelepanu õpetaja nõuab.

Samuti oli Lisal halb harjumus vestlust segada (näiteks kui rääkisime Wayne’iga), öeldes, et kuule, vaata, seal on kosmeetikafirma. Ja siis hakkas ta jahvatama sellest kosmeetikafirmast – hoolimata, et meil oli parasjagu huvitav vestlus pooleli.

Igatahes kui me olime ummikust lõpuks väljas, selgus, et tegelikult ei oskagi Lisa ja Wayne templi juurde sõita.

„Ma vaatasin kaardi pealt, et peaksime pärast tehast vasakule keerama,“ juhendas Lisa.

Mis kaardi pealt sa vaatasid? Kas sa mitte ei käi turistidega kogu aeg seal?

Tehast, kust vasakule keerata, me ei leidnud – niisiis otsisin telefonist GPS-i välja. Aga võta näpust, Wayne ei lubanud end juhendada. Ütles, et ei, saab hakkama. Ja siis peatus mitu korda kohalike juures, et küsida, kus asub tempel. Kõik see tiirutamine röövis jälle ju MINU AEGA. Minu ekskursioonist, mille eest maksnud olin.

Lisa uuris üleeile, kas mulle muuseumid meeldivad. Ütlesin, et jätame pigem vahele. Siiski-siiski, pärast templit (mis oli pettumus - pilt üleval) läksime Kariibide India muuseumisse. Mul lihtsalt oli tagasihoidlik küsimus – miks sa üldse uurisid, kas ma tahaksin muuseumisse minna, kui nagunii oli plaan seal peatuda? Veelgi enam, ta organiseeris meile isegi pika privaatekskursiooni.

Ühel hetkel hakkas aga Wayne meid tagant kiirustama. Et peaks minema hakkama, lähme-lähme. Ma juhtisin tähelepanu, et Lisa saabus ligi tund hiljem, niisiis peaks meie väljasõit kestma ka tunni kauem. Ta jättis selle kommentaari märkamata ning jätkas mõne aja pärast jälle kiirustamist. Lõpuks ma viskasin juba käega ja mõtlesin, et ei viitsigi nendega hängida.

Kui me sealt ekskursioonilt tagasi sõitsime, mõtisklesin (nii palju, kui Lisa mul seda teha lubas – ta ju nõudis pidevalt tähelepanu), et kas mul on hea meel või pigem kahju, et sellele päevale 59 eurot kulutasin. See, mida ma nägin, oli üsna jama, ja giiditeenus praktiliselt null. Samas – komöödia eest peab ka vahepeal rahakotti kergitama!