Kuidas ma kilpkonnadega ujumas käisin
Ma ei olnud kunagi unistanud kilpkonnadega ujumisest ning mul polnud see isegi plaanis kõnealusel pühapäeva hommikul.
Veetsime nädalavahetuse Tulumis ning pühapäeva hommikul läksime Akumali randa. Kuna Vera teadis Mehhikosse tulemisest mitu kuud varem (mitte nagu mina, kes ma võtsin selle otsuse vastu kaks nädalat enne minekut), siis oli tal aega rohkelt kodutööd teha. Akumali rand pidi olema üks väärt koht.
Nii pea, kui jõudsime Akumali randa, pakuti meile kilpkonnadega koos ujumist. Öeldi, et Akumal tähendab maia keeles „koht, kus elavad kilpkonnad“ ja et kui oled Akumalis käinud ilma kilpkonni nägemata, siis pole see justkui Akumalis käimine. Head müügimehed olid. Niisiis otsustasime 28 euro eest snorgeldama minna. Seda enam, et lubati, et kui me kilpkonni ei näe, saame raha tagasi. Nii olevat seaduses kirjas.
Muide – infokioskis mainiti ka, et iga päev saavad kilpkonnadega ujuma minna 200 inimest ning kui meie oma piletid ostsime, oli veel 26 kohta jäänud.
Üksinda saab Akumali rannas minna kaldast 25 meetri kaugusele, pärast seda peab olema kaasas giid ja ka siis ei tohi siseneda alasse, mis on nööriga ümbritsetud. Minu ja Vera giidiks sellel tunniajasel snorgeldamisretkel sai Valentin. Ta selgitas meile, et sinna alasse ei saa minna, sest seal on palju meretaimi (mille nime ma eesti keeles ei tea) ning seal liikudes kahjustaksime neid. Kogu selle aja, kui meie snorgeldasime, patrullis ringi üks paadis tüüp, kes jälgis, et mõni turist kogemata või nimelt üle nööri ei sulpsaks.
Ja siis me nägime kilpkonni – kohe päris mitmes kohas. Ühel korral oli kilpkonn minust kõigest meetri-pooleteise kaugusel, et ma mõtlesin, mis siis, kui vajun talle peale. Või kui kilpkonn ise sulpsab ülespoole õhku hingama. Sest kilpkonnad käivad iga 15-20 minuti tagant veepinnal õhku hingamas ja suunduvad seejärel tagasi merepõhja. Nägin seda mitu korda pealt – hetk on tõesti vahva, kui tüüp lükkab oma pea korraks veepinnale.
Kilpkonni puhastavad nii kilbi pealt kui ka kõhu alt kindlat tüüpi kalad. Nägimegi, kuidas suured kalad lesisid kilpkonna kilbil ning kilpkonnal tundus täitsa mõnus olevat.
Mis mind aga üllatas, oli see, et kilpkonn ei lasknud inimeste olemasolust end absoluutselt häirida. Ma arvan, et mina kartsin seda elukat rohkem kui tema mind.
Tahaks teile näidata pilte kilpkonnast, aga kahjuks ei saa mu telefoniga vee all pildistada!
