Ärevus viis une pool kaks öösel – lugu sellest, kuidas Läti turismi boostimas käisime

Mul on selles osas põnev töö, et see pakub aeg-ajalt täiesti erisuguseid võimalusi. Näiteks praegu, kui pidin minema Lätti, et teha artikleid naaberriigi põnevatest paikadest.

Ei tea, kas asi oli ärevuses või milleski muus, aga väljasõidu hommikul (öösel) ärkasin pool kaks. Kui nüüd täpsustada, siis tegelikult ei olnud minu eesmärk üles ärgata. Läksin kõigest vetsu ning… ei jäänudki magama. Äratus pidi olema 7.20. Mõtlesin, et no küll ma natukeseks ikka jään magama. Aga ei…

Pean ausalt tunnistama, et olin mõnevõrra hirmul eesseisva päeva osas. Ma pole kunagi olnud seda tüüpi, et oleksin öö üleval ning suudaksin siis rõõmsalt terve päeva vastu pidada. Aga egas midagi, tõmbasin hommikul kaks tassi kohvi sisse ning läksime.

Minu ja fotograafi Martini (hüüdnimi Ahven, et siis teate) esimene peatus oli Saulkrasti. Olin kursis, et keegi meid kokkulepitud kohas kohvikus ootab, kuid platsis oli kolm naist. Selgus, et üks neist on turismitöötaja ja kaks linnavalitsusest. Noh, et tulid nagu suuri külalisi üle kaema või midagi. Pean tunnistama, et mõnevõrra kohmetu oli… tundus, et me oleme nagu näituseloomad, keda vaatlema tuldi. Vestlus oli ka pigem sunnitud ning mitte kuigi mugav. Meist tehti ka pilti, et panna linna Facebooki lehele. Ahven nentis hiljem, et selline vastuvõtt oli veidi ootamatu.

Lõuna ajal uurisid naised veel mitu korda, kas me tõesti räägime artiklis ainult Saulkrastist või millestki muust ka. Ja kuidas me ikka Saulkrasti välja valisime. Tundub, et neil tõesti ei käi väga tihti külalisi. Samas on see veidi üllatav, sest nii palju, kui olen asja uurinud, siis on Saulkrasti lätlaste hulgas üsna armastatud puhkusekoht.

Muide, üks kolmest tšikist on Läti tuntud ansambli Tautumeitas solist. Nad on käinud ka korduvalt Eestis esinemas, näiteks Viljandi Folgil ja Tallinn Music Weekil. Peale selle laulavad just nemad Visit Estonia tänavuse tunnusloo lätikeelset versiooni. Me Ahvenaga kuulasime hiljem seda muusikat ning meile täitsa meeldis.

Aga Saulkrastist veel. Kuigi esimese artikli fookuseks oli rannapuhkus, siis meie kahjuks vastavat ilma nautida ei saanud – kui düünidel jalutasime, siis hakkas hoopis sadama ja tuul tahtis vihmavarju pea kohalt minema lennutada. Aga nagu Eesti/Läti ilmaga ikka, see vahetub kiiremini kui raseda naise tujud. Õhtu oli nii ilus ja mõnus, et selleks ajaks oli mul meelest läinud, et magasin öösel vaid kolm tundi!

Teine päev oli tunduvalt tihedam kui esimene. Läti turismiametist saadetud plaani järgi oleksime pidanud välja sõitma kell 9… aga meie hotell (kui täpsem olla, siis anti nii minule kui Ahvenale hubased kämpingumajad) hakkas hommikusööki pakkuma just samal ajal. Ilma hommikuöögita ei tahtnud kiirele päevale vastu minna. Nii me jõudsime oma esimese tegevuse, Sigulda köisraudtee juurde, täpselt kel 10. Parklast piletikassasse jõudes vangutati pead ja öelda, et kell on ju 10.03. Meie vagun oli lahkunud. Näe, iga minut ikka loeb.

Õnneks ilma suurema draamata väljastati meile pilet järgmisele vagunile. Kuigi kartsime, et jääme järgmisele aktiviteedile, Sigulda kepi valmistamise töötoale (ee, okei nagu), hiljaks, selgus, et keegi ei oota meid seal. Ja otseselt sellist töötuba ka ei ole… kui välja arvata üks naine, kes neid maja ees valmistab. Aga see naine ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Nii et kehitasime õlgu ja läksime edasi Sigulda lossi.

Piletikassas olnud naine teadis küll, et tuleme ja peaksime osalema kepivalmistamise kursusel. Kui juhtisime tähelepanu nüansile, et see valmistaja ei oska sõnagi inglise keelt, oli piletikassa tüdruku vastus: „Ahsoo…“ Sinna see jäigi.

Käisime erinevates põnevates kohtades, aga ei hakka kõikidest eraldi rääkima. Küll aga tahaks välja tuua More safaripargi. See oli ainus koht, kus töötaja ei teadnud, et oleme „ajakirjanikud Eestist“ ning tahtis kasseerida raha. Kui osutasime, et tegelikult on meie tulek kokku lepitud kõrgemates instantsides, helistas ta omanikele. Saime pange seemneid kaasa ja läksime safarile. Tüdruk tegi värava lahti ja ütles, et minge.

Ja nii oligi. Kõik. Kuhu me lähme? Mida teha tohime? Mida mitte? Ütle meile midagigi??

Ma pean tunnistama, et safari tundus esiti veidi igav, aga tegelikult oli nii-nii lahe! Hirvekesed tulid toidu pele kohale ja limpsisid nii toredalt käe pealt. Me olime meeletult vaimustuses, kuid väga pikalt ei saanud me sinna jääda. Ootas juba järgmine sihtpaik, Cesise kaamelipark (loomaaed).

Teadsime, et sinna tuleb koos meiega Cesise turismiinfo töötaja. Kui parkisime parasjagu autot, nägin silmanurgast, kuidas üks ülikonnas mees hoogsa sammuga meie poole sammus. Ilmselt see ongi Vadims…

„Te olete nii täpsed, et teie järgi saaks kella õigeks panna,“ kiitis Vadims. Me saabusime tõesti parklasse täpselt kell 16. Kuna meie graafik on meeletult tihe, ei ole muud võimalust kui pidada kõikidest tärminitest võimalikult täpselt kinni.

Loomaaia jaoks oli aega kõigest 45 minutit, nii et see oli tõeline võidujooks. Nii väga oleks tahtnud rahulikult alpakasid ja laamasid sööta, kuid oli vaja kõik läbi joosta… Ma olen korra varemgi käinud alpakafarmis Pärnumaal, kuid seal ei lase loomakesed end väga katsuda. Rakši loomaaias on nad inimestega harjunud, nendega saab jalutada ning neid silitada. Megalahe koht, soovitan 100%.

Jalutasime laamadega, aga nemad ei tahtnud alati meiega koos kõndida. Vasakul on Vadims. Foto: Martin Ahven

Peale loomaaeda suundusime Cesise linnusesse. Meiega liitus giid, kes rääkis mulle pikalt ja laialt ja põhjalikult Cesise ordulinnusest. Sellele järgnes tunnipikkune jalutuskäik mööda Cesist. Mul tilkus süda lausa verd, mõeldes, et ilmselt saan ma artiklis Cesist ja selle ordulinnust võrdlemisi põgusalt mainida. Lihtsalt nii palju tegevusi on, millest kirjutada. Ja kuna artikli fookus on lastega puhkus, siis ilmselt on Cesise ordulinnusest veidi tähtsamateks Tarzani seikluspark, loomaaiad jms.

Õhtusöögiks suundusime eriti uhkesse restorani, kuhu tundus passivat Vadims oma ülikonnaga, mitte Ahven lühikeste pükste ja mina oma roosa õlga paljastava pluusiga. Vadims oli ülijutukas ja tore tüüp… kahjuks olime õhtuks nii läbi, et pean tunnistama, ei nautinud temaga lobisemist kuigi palju. Pärast õhtusööki juhatas ta lugupeetud külalised isiklikult hotelli ning kontrollis, et saame toad kätte.

Kolmandal päeval külastasime Aluksnet, mis on Eesti piiri lähistel. Lootsime mõlemad Ahvenaga salamisi, et siin saame rahulikult ise linna uudistada, aga ei… Ka siin oli meiega kohalik turismitöötaja. Loomulikult saime siingi kingituseks linna nimega tassi ning meid pildistati kohalike fotoarhiivide tarbeks.

Aluksne kõige ägedam tegevus oli aga kindlasti zip line ehk trosslaskumine– üle 300 meetri Aluksne järve kohal ning maksimumkiirus 50 km/h. Soovitan!