Meie pulm Itaalias: korraldusest ja rahast

Nüüd on minu ja Steni pulmast möödas juba üle kuu ning olen saanud seda kõike seedida. Esimene vaimustus on möödas ja vaatamata sellele tunnen ma, et see kõik oli lihtsalt nii pagana äge! Parim valik meie jaoks.

Kihlumisest kuni abiellumiseni läks pisut üle pooleteise kuu. Esimesel võimalusel, mis Õnnepalee meile abielu registreerimiseks pakkus. Ma tean, see on super kiiresti. Selle kiiruse üle imestasid nii umbes neli inimest viiest. Ja minu vastus oli alati, et mida meil oodata on. Me oleme viis aastat koos olnud, meil on laps, me teame, millist pulma tahame.

Itaaliast rääkisime esimest korda eelmisel suvel. Mul tuli see mõte kahekesi Itaalias abielluda, rääkisin Stenile ja talle sobis. Nojah, see diil siis koos. Tuli lihtsalt seda päris kosimist ka oodata. Aga nagu Sten mulle alati ütles, et no küll jõuab. Õnneks jõudsime enne, kui mul juuksed halliks läksid :D

Nii pea, kui abieluettepanek tuli, hakkasin Itaalia osa korraldama. Õigemini panime registreerimise aja paika, et saaksime siis sümboolset ja meile endale tähtsat asja korraldada. Mis puutub Õnnepalee registreerimisse, siis seal käisime kahekesi täiesti tavalistes riietes ja mingit tähistamist tol päeval ei olnud. Põhimõtteliselt on võimalik ka ametlikult kohe Itaalias abielluda, aga lugesin, et see on vähemalt neli kuud ootamist ja aktiivset paberimajandust. Nope, ei viitsi. Pealegi, enamik välismaa abielusid ongi Eestis sõlmitud ja sümboolne osa välismaal.

Mida siis oli meie Itaalia pulmaks vaja? Lennupileteid, kohta, riideid, fotograafi, meiki... Mul oli nimekiri asjadest ja käsitlen neist tähtsamaid/põnevamaid.

Lähtuvalt meie registreerimise kuupäevast vaatasin lennupileteid (mis sobiks meie ajaaknaga kõige paremini), et kas lennata Rooma või Milanosse. Lend Rooma sobis paremini.

Ma liitusin mitmete Itaalia pulmagruppidega, mis mõeldud välismaalastele ja olen praegugi nende liige. Ikka veel loen sealseid postitusi ja super huvitav on. Kuna oli plaan lihtsalt kahesi abieluvanded üksteisele öelda ja sõrmuseid vahetada, siis ilmselgelt polnud mõtet tuhandeid eurosid mingile peopaigale kulutada. Selle asemel hakkasin ma vaatama privaatseid Airbnb-sid. Ilmselt sain selle mõtte mingist foorumist, mida ma ka aktiivselt lugesin. Sest kui me oleme kahekesi (kui fotograaf ka, siis kolmekesi) ja mingit pidu ei ole, siis mis see omaniku asi on, millega ma tegelen?

Mari Luud

Algselt oli eesmärgiks leida mõni kaunis koht tunni-pooleteisese autosõidu kaugusel lennujaamast. Lazio maakonnas aga ei olnud meie jaoks SEDA ÕIGET kohta. Selle õige leidsime Umbria maakonnast, kus olime ennegi käinud ja mis on imeilus. Nagu naabermaakond Toscana, mis on palju tuntum.

See asus Spello linnas ja Airbnb privaatne terrass oli IMELINE. Ma päriselt ei mäleta, et oleksin iial ööbinud mõnes nii kauni vaatega kohas. Kaks ööd kolmele inimesele (meie+fotograaf) oli 403 eurot. Versus siis, et oleks umbes kahe tuhande euro eest privaatse abiellumiskoha rentinud. Spello asus Rooma Ciampino lennujaamast pisut üle kahe tunni kaugusel.

Ja fotograaf... ma olen nii lõppematult rõõmus, et Mari sai ja tahtis tulla meiega Itaaliasse. Äge lugu on see, et kirjutasin talle pärast kihlumist, et tahaks temaga midagi arutada, aga mitte kihluspiltide tegemist. Mari küsis mult, et kas tahame Itaalias abielluda ja teda pildistama kutsuda. SELGELTNÄGIJA???! Ta ütles, et see oli tema wishful thinking – tundub, et seekord toimis.

Me ei ole Steniga üleliia palju pildistamas käinud, aga aastate jooksul on ikka Mari meie perepildid teinud. Tema stiil on täpselt see, mida tahan. Helge, soe, rõõmus ja armastust täis. Ma pole veel pooli meie pulmapilte kätte saanud (ainult kaamerast sirvinud), aga ta tegi täpselt seda, mida ootasin. Ja lisaks, esimesed pildid saatis juba järgmisel päeval meile. Nagu milline pulmafotograaf tänapäeval nii teeb?? Standard on mitu kuud oodata ja marineerida ju :D

Mari Luud

Väike kõrvalepõige Spello päeva ja näide Mari entusiasmist: Mari oli vaadanud välja oliivisalud, kus võiks fotosid teha. Niimoodi ilusaid oliivisalusid otsides sattusime väikestele teedele, mis olid väga kitsad ja künklikud. Mõtlesime, et peame edasi minema, tagasi enam ei saa. Küll tee läheb paremaks. Asi päädis sellega, et mina istusin oma pulmakleidis auto roolis ning Mari ja Sten viskasid teelt kive ära, et sealt oleks võimalik autot lõhkumata üle sõita. No täitsa pekkis... Meenusid kohe ajad, kuidas me Mariga Gruusias ja Lätis kohutavatel teedel sõitsime... Õnneks saime ilma autot lõhkumata normaalsele teele tagasi ning oliivipuude juures ka mõned fotod.

Kuna Mari oli kohe nõus, siis õnneks ei pidanud hakkama Itaaliast fotograafi otsima. Hiljem olen aga lugenud, et nende taks on ikka mitu tuhat eurot. Lisaks, ma ei tea, mis mood see on, aga mulle ei meeldi üldse Itaalia fotograafide stiil. Pildid on megalt värvivaesed, aga see on vist see, mis praegu müüb?!

Enne meie Spello-pulma algust tehti mulle meik ja soeng. Leidsin tegija Itaalia pulmagrupist ning see läks maksma 145 eurot. Tegemist oli siis fotomeigiga, sest rõhutasin, et mul pole siin pärispulma, vaid pildistamine. Pulmameik oleks maksnud 550 eurot... Samal ajal, kui mind meigiti, käis Mari lillepoes. Nauditav jalutuskäik allamäge ja võhmale võttev kõmpimine ülesmäge. Ta pani seal mulle kokku meganunnu pruudikimbu. Naersime, et milline pruut on nii lebo on pulmalilledega – ütlesin talle, et vali ise midagi, mulle nagunii meeldib. Ja meeldiski, imeilus oli! Maksis 35 eurot. Kahju, et mul pole võrdlusmomenti, kui palju Eesti ja Itaalia pulmades pulmakimbud maksavad. Pakun, et palju rohkem kui 35 eurot.

Meie tseremoonia kujutas siis endast abieluvannete ütlemist ja sõrmuste vahetamist. See „kuulutan teid meheks ja naiseks” osa oli juba Õnnepalees ära olnud. Pärast seda tõmbasime korra hinge ja läksime linna peale pilte tegema. Spello oli täiuslik, põhimõtteliselt kõik kesklinna tänavad olid nagu postkaardilt välja astunud. Algul tundus veidi piinlik niimoodi kõigi silme all pulmakleidis ringi patseerida – noh, et liigne tähelepanu. Aga see oli nii äge, kui paljud inimesed meile tänaval õnne soovisid!

Mari Luud

Üks murekoht oli algusest peale minu jaoks ilm. Mis siis, kui sajab? Mis siis, kui on pilvine? Ma nii lootsin selget taevast ja selle ka sain. Mari ütles, et mõned pilved oleksid isegi fotode mõttes hea olnud.

Meie abiellumine, kõik-kõik sellega seonduv, läks maksma umbes 4000 eurot. Kõik oli seda täiega väärt!