Lennuneedus kimbutab jälle – millal ma küll õpin seda lennujaama vältima?

Ma pean üht oma elus õppima – ära edaspidi oma lende Miami (või siis Florida osariigi, täpsemalt Fort Lauderdale’i kaudu broneeri). Sest midagi läheb alati aia taha. Neli korda neljast, sellest kolm massiivselt.

Tegelikult olen ma Dallase lennujaamas keset ööd istudes juba kunagi blogipostitust kirjutanud. Aasta oli siis 2015. Kummaline fenomen, mis mulle, pean tunnistama, väga ei meeldi.

Niisiis. Kõik pidi lihtne olema – seitse tundi ja kaks erinevat lendu. Siis aga selgus Mérida lennujaamas, et minu lend Miamisse lükkub edasi. Algul 45 minutit, siis tund ja 10 minutit, siis kaks tundi ja niimoodi edasi. Selgus, et Miamis möllab torm ning lennuk pole veel hakanud Mérida poole lendamagi. Kuna mul oli jätkulend, siis asusime seda ümber broneerima. Kuigi ma pidin sihtkohta jõudma pühapäeva õhtul, siis kõige kiiremaks võimaluseks oli jõuda õhtuks Dallase lennujaama ning hommikul hakata edasi lendama.

Paraku selgus, et kui ilmastikuolude tõttu on lend hilinenud, siis ei saa lennufirmalt kopikatki. Ja kui Euroopas saab, siis on see Euroopa teema. Ameerika mandril näidatakse keskmist sõrme. Kuna ma olin õnnetu, et ei jõuagi oma sihtkohta, siis puhkesin lausa nutma. Mitte niivõrd toiduraha peale, vaid seetõttu, et ma ei jõuagi täna kohale! Emotsioonid käisid üle pea. Siis see õnnetu noorhärra, kes nutta lahistavat tüdrukut teenindama pidi, klõbistas arvuti taga. Saatis mu veidi eemale teise check-in-i laua juurde, sest uue plaani kohaselt oli mul vaja kõigepealt lennata Mexico Citysse.

Tegutseti ja tegutseti seal arvuti taga ning lõpuks teatati, et palun 20 dollarit pagasiraha. Oota, mida? Ma maksin juba eelmisele firmale.

„Nojah, aga kuna sa lendad nüüd AeroMexicoga, siis pardale saamiseks on ikka vaja maksta. Eelmise summa osas pead nendega suhtlema,“ seletas uus noorhärra. Pisarais ja nördinuna maksin neile. Läksin American Airlinesi kassa juurde tagasi ja küsisin, et kuulge, ma pidin uuesti maksma, mis saab. Lubati, et raha kantakse tagasi 24 tunni jooksul. Loodame.

AeroMexico töötaja ütles, et nüüd on küll VÄGA kiire ja ma pean oma Mexico lennule jooksma. Tõttasingi sinna, kuni järsku tuli pähe, et olin ju oma migratsioonidokumendi ära andnud. Kui ma Miami lennule suundusin, siis läbisin immigratsioonikontrolli ja andsin ära selle „maailma kõige tähtsama paberi, mis tõendas, et ma siin olin“. Ma olin riigist lahkumas, aga nüüd lendan hoopis Mexicosse ja seda dokumenti küsitakse alles seal. Kuidas suhtutakse, kui ma ütlen neile, et kuulge, sorry, ma andsin juba eelmisel linnas ära? See tüüp, kellele ma Mérida lennujaamas oma probleemi seletasin, ei saanud ööd ega mütsi aru ja ütles, et mine-mine edasi, värav suletakse kohe. Rehmasin käega ja jooksin lennule.

Istudes lennukis tuli meelde, et suures ähmis olin ma esimese lennufirma poolt antud uue marsruudiga dokumendi ühele ametnikule ära andnud. Õigemini tema ei andnud seda mulle teiste asjadega koos tagasi. Pileteid nad ei saanud mulle väidetavalt seal anda. Ja kõigele lisaks polnud ma saanud piletile mingit kleepsu, mis tõendaks, et oma pagasi ära andsin. Ehk siis kõige mustema stsenaariumi järgi oleks võidud mulle Mexicos öelda, et tšikk, kas sa tulid hullarist, sul pole mingit jätkulendu.

Mexicosse jõudes nenditi AeroMexico kassas, et mu pagas peaks ikka siin välja tulema (lennates USA kaudu tuleb vist enamikul - kui mitte igal juhul - pagas vahepal välja võtta ja lasta seda kontrollida). Ootasin ja ootasin. Ei tulnud. Tõttasin siis kadunud pagasite kontorisse, kus kontrolliti asja – õnneks tuli mu nime järgi välja, et olen siiski pagasi ära andnud –, et see saadetakse otse edasi. Siis oli vaja joosta American Airlinesi kassasse (see oli teises terminalis 10-15 minuti kaugusel), sinna jõudes oli lennuni tund ja mõned minutid peale.

Õnneks andis sealne proua mulle ilma probleemideta uued piletid. Loomulikult küsiti mult seda „maailma kõige tähtsamat immigratsioonidokumenti“. Mida polnud, seda polnud. Ütles, et mul ikka vaja nüüd uuesti immigratsioonikontrolli. Seletasin uuesti oma loo ära. Ma olin ju Méridas riigist lahkumas, mul on isegi tempel selle tõenduseks!

Naine vaatas segaduses oma kolleegile otsa. „Mis teeme? Laseme läbi?“

Ja ta kirjutas selle paberi ise mulle valmis.

Nüüdseks olen jõudnud Dallase lennujaama, rahunenud, andnud oma pagasi tagasi (see tuli lõpuks välja võtta Dallases ja pärast uuesti sisse registreerida), söönud tüki rasvast USA pitsat ning üks siinne töötaja pakkus isegi ööseks tasuta tekki. Muide, alles kella kümne ajal väljus Dallasest edasi lükatud lend Miami poole.. ehk siis alles nüüd on torm vaibunud. 

Mõlgutasin mõtet, et äkki minna ööbima linna, aga pagan, ei ole mõtet. Ma saaks ilmselt magada vaid mõned tunnid, tean küll ennast – kui on vaja vara ärgata, siis ei suuda pikalt uinuda. Aga pole hullu, reisimisel on oma ilu ja valu. Alati ei ole soe liiv ja sillerdav meri, vahepeal on raske ka. Kuid selline tee viib ju tihti parimate kogemusteni. Ja ma kollektsioneerin hetki, kogemusi, juhtumeid. Tänane läheb "albumisse".

Lõpetuseks – mainisin, et varemgi on Miami ja Dallase osalusel läinud lennud aia taha. Ei hakka lugu uuesti ümber kirjutama, aga olen sellest kolm aastat tagasi SIIN kirjutanud.

Ja selline olen ma praegu. Täitsa elus, eks.