Jep, just täna on olnud selle reisi kõige haigem päev!

Aaaaaahhhh. Täna polnud minu päev, kohe üldse mitte. Kõik läks nii võssa, et ma lausa pean sellest jutustama. Ma tunnen end sama abitult nagu see kutsa pildil. Foto on pärit Pixabay pildipangast.

Tegelikult oli päeva esimene pool väga normaalne. Alustasin hommikut Starbucksi kohviga ja portugali keele tund oli ka vahva. Jalutasin mööda Ipanema randa oma hosteli poole. Ülipalav oli. Kraadiklaas näitas 35 kraadi, aga tuntav temperatuur oli telefoni andmetel 42 kraadi.

Täna oli päev, kui ma pidin hostelit vahetama. Ma olin teadlikult Rio aja jaoks broneerinud kaks erinevat hostelit, et saaksin olla erinevates piirkondades. Reedel leidis mul hosteli omanikuga aset üks intsident, kus vend läks täiesti hulluks ja hakkas mu peale karjuma. Ta oli täielik psühhopaat. Aga ma räägin sellest juhtumist mõnes teises postituses, läheks muidu liiga pikale.

Kui ma pärast kooli tulin asjade järele, siis oli see mees seal. Mul läks teda vaadates süda pahaks. Aga me ei vahetanud eriti sõnu. Ta küsis vaid mõnitavalt, kuidas internet on ja mina vastasin, et ei jõua oodata, millal lahkun.

Kui hakkasin uksest välja minema takso peale, siis kuulsin, et ta rääkis varguse teemal ühe kutiga, keda ma põgusalt teadsin. Küsisin kutilt, et mis juhtus. Selle peale hakkas see haige vanamees mind sõimama keset tänavat. Appi, kui totakas see oli. Aga jällegi, järgmises postituses sellest.

Sain selle sõimava psühhopaadi juurest taksosse ja sõitsin teise hostelisse. Proua, kes mind vastu võttis (omanik) oli äärmiselt kena ja lahke. Ta vangutas mu eelmise hosteli loo peale pead.

Seadsin end siia sisse ja tänaseks plaaniks oli minna Suhkrupeamäele. Ma olen sel küll neli aastat tagasi käinud, aga kuna ilm oli ilus, siis mõtlesin, et miks mitte. Kuna mul läks aga eelmisele hostelile negatiivse kommentaari kirjutamisele nii kaua aega, oli ilm vahepeal pilve läinud. Avastasin selle alles siis, kui ootasin õues Uberi juhti. Sellega oli ka jama, sest juht ei leidnud hostelit üles. Helistas mulle ja seletas midagi. Aga portugali keel on nii susisev, et sellest on keeruline aru saada, kui ta pole piisavalt selgelt räägitud. Õnneks leidis juht siiski mingi hetk kohale. Härra oli vähemalt tore.

Eelmine kord Suhkrupeamäel käies siras päike. Seekord oli pilvi, aga midagi hullu polnud. Veidi tibutas vihma, aga tegelikult oli mõnus. Kõigele vaatamata oli mul ülivastik tunne selle eelmise hosteli omaniku intsidendi pärast. Ma teadsin suurepäraselt, et mina polnud milleski süüdi, aga vastik oli ikka.

Tulles Suhkrupeamäelt alla, oli kell juba kuus. Poole tunni jooksul pidi päike loojuma. Minu kalkulatsioon näitas, et peaksin selleks ajaks Lemele jõudma – kui buss tuleb kohe. Ma eeldasin, et buss tuleb enam-vähem kohe, sest Copacabana, Ipanema ja Lebloni vahel sõidavad bussid ühe-kahe minuti pikkuste vahedega. Pool tundi hiljem polnud seda ainsat Copacabana poole suunduvat bussi (582) saabunud. Küll aga rohkelt busse Botafogosse ja kesklinna. Küsisin mõnelt juhilt, kas nad vähemalt mõnda metroopeatusesse lähevad (sealt saaks ka Copa poole), aga öelda, et jah, nii umbes tunnise sõidu pärast. Olin mõõdukalt ärritunud, sest ei tahtnud poolhämaras mingis bussipeatuses passida. Taksot tellida ei saanud, sest sularaha oli otsas (pidingi täna välja võtma) ja Uberit ka ei saanud, sest internetti mul pole.

Lõpuks otsustasin kõndida tagasi Suhkrupeamäe juurde ja seal netti minna, et siis Uber tellida. Teel tagasi sõitis vastu buss, millel oli kirjas, et ta suundub Botafogo metroopeatusesse. Huhh! Midagi minu jaoks.

Tee peal vahetus plaan – lähen hoopis metroopeatuse lähedal olevasse Botafogo Praia kaubanduskeskusesse. Seal saan midagi süüa haarata (polnud väga palju sel päeval jõudnud süüa), turvaliselt raha välja võtta ning Marko sõnul pidi seal nett olema.

Esiteks ei saanud ma seal netti. Üldine internet ei töötanud. Lõpuks kusagil neljandal korrusel õnnestus netti saada pika proovimise peale.

Teiseks ei olnud mulle sobivat sularahaautomaati. Häda korral sain sealset siiski kasutada. Surusin igaks juhuks raha rinnahoidja vahele.

Igatahes sain tellida Uberi. Kirjutasin juhile, et lähen nüüd kaubanduskeskusest välja ja pole enam netis. Tegin ekraanipildi auto registrinumbrist. Juht vastas, et okei. Läksin välja, vihma sadas.

Viis minutit hiljem polnud juhti platsis ja mina ligunesin vihma käes. Süda aimas halba. Panin 3G sisse, ei taha teada, kui palju selle eest kasseeritakse. Juht oli sõidust loobunud ning uus tüüp tiirutas mind otsides mööda Botafogot ringi. Kirjutasin talle, kus ma täpsemalt olen. Pidin tema sõidu jooksul mitu korda panema 3G sisse, kuni lõpuks otsustasin loobuda js sõidu tühistada. Ilmselt mingi tasu läheb maha, aga vahet pole, ma ei viitsi enam. Maksan ilmselt tavalisele taksole rohkem (mul oli ju nüüd sularaha), aga aitab.

Ja ma ei saanud Uberit tühistada. Ei lasknud enam. Oehhhh. Vend jõudis siiski umbes viie minuti pärast kohale, aga ma leidsin ta üles vaid tänu sellele, et ta ütles mulle neti teel, kus ta on.

Ma püüan üldiselt mitte mõelda, et noh, täna on või oli nii halb päev, sest siis muutub päev tõesti halvaks.. aga tänane oli tõesti tüütu. Homme uue hooga. Elu on ilus ja Rio de Janeiro on ilus. Kõigil on halbu päevi.