Millal mind viimati kusagil niimoodi hirmutati…
See kõik sai alguse juba Dominical, kui minu hotelli kõrval asunud poe omanik tegi suured silmad, kui ütlesin, et lähen Trinidad ja Tobagole. Ja sellest ajast peale on kõik mind hoiatanud, et Trinidad ja Tobagol liikudes tuleb silmad lahti hoida, vältida kohti, kus pole palju inimesi ja loomulikult mitte öösel välja minna. Aga need on asjad, mida ma igal pool reisides püüan meeles pidada.
Trinidad ja Tobagole jõudes läksin otse lennujaamas asuvasse turismiinfosse ning küsisin ilma keerutamata: „Kas siin on nii ohtlik, et ma ei saa omal käel ringi liikuda?“
Seal asuva noore naise vastus rahustas mind: päise päeva ajal ei ole, aga vältida tuleb kahtlaseid kohti. Ta märkis linnakaardil need tänavad ära.
Kopsu üle maksa ajasid aga minu teisel Trinidadi-päeval majutuskoha omanik Sandra ja giid Lisa. Kuna Trinidad ja Tobagol on ühistransport kehvapoolne, siis olin sunnitud ka ühe ekskursiooni võtma. Nad pakkusid mulle väga aktiivselt Maracase randa minekut. Ütlesin, et sinna lähen ma homme bussiga.
„Bussiga? Ei-ei, see on nii halb mõte! See on ohtlik!“ oleks Sandra peaaegu minestusse langenud.
„Einoh, edu sellega,“ lisas Lisa. Minu jaoks oli see toon vastikult üleolev.
Uurisin, miks nad niimoodi suhtuvad. „Noh, lihtsalt bussis sõidab igasugust rahvast. Sa ei tea, mis võib juhtuda,“ selgitas Lisa.
Pinnisin edasi: mis siis ikkagi võib juhtuda? Kas mu asjad pannakse pihta? Kas mulle tehakse füüsiliselt liiga?
„Seda ilmselt mitte. Aga nad vaatavad sind,“ vastas Lisa. Ee, ja siis? Ma olen heledanahaline tumedate keskel, loomulikult mind vaadatakse ja ma olen sellega harjunud. Aga kusjuures Dominical (mis on märksa ohutum riik) jõllitati mind palju enam kui Trinidadil.
„Kuulge, ma ei ole päris esimest korda reisil.. olen käinud üksinda Kolumbias, Brasiilias, Jamaical..“ püüdsin neile selgitada.
„Oh, need kohad pole Trinidad ja Tobagoga võrreldes üldse ohtlikud,“ rehmas Sandra käega. Lisa täpsustas, et tegelikult ikka on Kolumbia, Jamaica ja Brasiilia ohtlikumad kui Trinidad. Sandra jäi selle peale vait.
Ma pean tunnistama, et nad hirmutasid mu korralikult ära. Ometi otsustasin ma järgmisel päeval Marcasesse minna, sest olin kohaliku bussiga juba päev enne sõitnud ning midagi hullu ei olnud. Ja loomulikult oligi kõik ülinormaalne, kõige-kõige tavalisem bussisõit. Mitte keegi ei tülitanud mind ega tekitanud ebamugavat tunnet.
Miks Sandra ja Lisa mind niimoodi hirmutada püüavad? Ma hindan alati seda, kui keegi mind võõras linnas millegi eest hoiatab – aga see ei ole enam hoiatamine, see on minu jaoks pigem terroriseerimine. Ma olen nüüdseks selle lahti mõtestanud. Lisa loodab minult saada rohkem raha (mõnes järgmises postituses ehk räägin sellest, milliseks rahamasinaks mind peetakse) ja Sandra lihtsalt kardab maailma. Tema ei käi isegi kodust väljas (kui just väga vaja ei ole), sest pelgab kõike, mis on tema aiast väljas.
Kõige selle taustal ei taha ma öelda, et Trinidad ja Tobago oleks ohutu koht. Loomulikult usun ma Lisat ja Sandrat selles osas, et öösel ei tasu välja minna. Ja ma polegi kordagi hämaras hotellist väljas käinud.
Aga päise päeva ajal rahvarohkes kohas? Ma arvan, et midagi hullu pole. Kotil pean alati silma peal hoidma, aga seda igas suures linnas. Õnneks kinnitasid seda ka samas majas elavad Venezuelalased.
Ja üks kummaline asi veel. Trinidad ja Tobagol on omamoodi taksosüsteem – taksod on tavalised autod ning sa jagad sõitu teiste inimestega. Kui tahad taksot saada, siis pead lihtsalt suure tee ääres seisma, peatub suvaline auto ja sina küsid, kas ta läheb St Jamesi, kesklinna või kuhu iganes tahad jõuda. Põhimõtteliselt istudki suvalisse autosse. Mulle räägiti pidevalt, et Trinidad ja Tobago on ohtlik, aga sa istud suvalisse autosse.. äkki on juht hoopis röövel? Ma ei saanudki sellest lõpuni aru.
Paraku jätab kogu meeletu hirmutamine mulle Trinidad ja Tobagost mõru maigu. Ma ütlen alati: ettevaatlik PEAB olema, aga paaniliselt karta ei tohi ka. Niiviisi tõmbadki selle halva endale kaela.
