9 lõbusat lugu Diegost

Eile nägin üle rohkem kui nelja aasta oma sõpra ja Puerto Rico ülemust. Diego elab juba aastaid taas Bostonis, kuid igatseb tagasi Puerto Ricole. Pärast seda sooja taaskohtumist otsustasin panna kirja mõned lood, mis mul temaga seoses meenuvad.

Mitu paari bikiine sul on? Leidsin Palace’i hosteli Workaway lehelt ning kirju vahetades tekkis hea tunne – see võiks olla koht, kus ma hakkan tööle. Veel enne piletite ostmist tahtsin manageriga skaipida. Tol pühapäeva õhtul vaatas mulle arvutiekraanilt vastu õlgadeni ulatuvate heledate juustega tüüp. See oligi Diego. Uurisin talt töö kohta ja lõpuks küsisin, kas temal on mult midagi küsida. Ta küsis mult, mitu paari bikiine mul on. Sest noh, Puerto Rico ja rand.

Meil on koosolek. See oli 1. jaanuaril, kui otsustasime terve hosteli kollektiiviga kinno minna. Aga kui kõik meist on kinos, kes siis tööl on? Pole hullu, see on Puerto Rico! Diego kirjutas paberile „Staff meeting. Be back in.. soon.“ ehk „Meeskonna koosolek. Oleme tagasi.. varsti.“ ja jättis selle vastuvõtulauale. Lisaks kommenteeris ta: „Praegu on 1. jaanuar – mis kuradi pärast peaksid sa kuhugi reisima?“

Club Going Up on a Tuesday. Ehk siis pidu algab teisipäeval. See oli üks meie lemmiklaule Puerto Ricol olles. Tänaseni meenutab seda toredat aega.

Otsi endale asendaja. See oli üks õhtu, kui ma pidin tööl olema. Diego tuli minu juurde ja küsis, kas ma tahaksin tema sõpradega peole tulla. Vastasin, et ei saa ju, ma olen tööl. „Aga otsi endale asendaja,“ vastas Diego täpselt sellise kergusega nagu alati. Tuletan meelde, et tema oli mu ülemus. Pöördusin siis ühe teise tüübi, Rogeri, poole ja küsisin, kas ta võiks mind paar tundi katta. Ta oli nõus. Ma saabusin öösel koju – veidi rohkem kui paar tundi hiljem.

Pool pudelit õli pähe. Diegol on õlgadeni ulatuvad juuksed ja loomulikult vajavad need palsamit. Kuna tal endal oli palsam otsas, küsis ta minult laenuks. Minul oli juukseõli, aga see sobis talle. Kui Diego selle pudeli mulle tagasi tõi, selgus, et ta oli kallanud pooli pudelit õli pähe, sest noh, sellise koguse palsamit ta määrib tavaliselt juustesse. Tegelikult tuleb üks või kaks tilka õli panna. Mida kuradit, kuidas ta selle õli hiljem enda juustest maha pesi? Mina sain igal juhul irvitada.

Meil on hädaolukord! Diegol sai harjumuseks laenata minu juukseharja, et oma pikki kiharaid kammida. Mul polnud sellest midagi.. kuni hetkeni, kui ta hakkas mu harja enda tuppa kaasa võtma. Kui ma ükskord pesust tulin ja juukseid kammida tahtsin, ei leidnud ma harja mitte kuskilt. Nonii, jälle Diego toas. Koputasin uksele, mitte mingit vastust. Aimasin, et ta on toas, aga ei viitsi millegagi tegelda. Ütlesin: „Diego, meil on hädaolukord!“. Mille peale tuli vastuseks: mida?! Sain oma kammi tagasi.

Sina oled ainus, keda ma usaldan. Hostelis töötas terve ports noori poisse ja noh, kuidas ma nüüd ütlen.. nad polnud just kuigi vastutustundlikud. Diego mõistis õige pea, et mind saab usaldada. Ja kui tema hakkas avama teist hostelit ning oli seetõttu üsna palju ära, jättis ta Palace’i asjad minu hoolde. Ühel õhtul oli tehtud ülebroneering, mingi broneeringusüsteemide viga, ning ma helistasin Diegole, et küsida, mis saab. Ta ütles, et mina võin minna tema tuppa magama – aga ainult mina. „Sest sina oled ainus, keda ma usaldan,“ lausus ta. Kuna tema tuba oli lukus, siis muukisime poistega selle lahti.

Tule meie hostelisse, sa oled nüüd mu sõber. Diego läks Palace’ist ära ning asus tööle uues avatud hostelis. Minul oli jäänud nädalake veel Puerto Ricol ning pidin seejärel edasi Jamaicale minema. Et ma ei jääks üksi ilma sõpradeta Palace’isse, kutsus Diego mind Hostel La Vistasse. „Sa oled ju nüüd minu sõber,“ ütles ta.

Fuck them. Ehk käigu põrgu, natuke ropumalt. See oli Diegole nii omane väljend, et kui ta eile minuga kohtudes seda ütles.. oh, milline nostalgialaks!