Üks tore idee: kuidas veeta minipuhkus Leedus! — Tere tulemast Liina reisiblogisse!

Olen alati julgustanud kasutama pikki nädalavahetusi (ehk siis lisaks nädalavahetusele mõni riigipüha), et kuhugi reisida. Kui vähegi võimalik, siis tasub võtta vabaks veel üks päev ja kuhugi lennata. Kui ei saa, siis kolmeks päevaks mõnda lähiriiki sõita. Nagu mina taasiseseisvumispäeva ajal. Käisin Leedus.

Autoga reisimise avastasin enda jaoks Itaalias. Varasemalt kiitsin alati bussiga liiklemist – et saab kiirelt ühest punktist teise ning ei maksa palju. Jah, bussiliiklus on väga okei, aga autoga on veel parem. Vaieldamatuks plussiks on ju see, et autoga on võimalik peatuda ükskõik kus. Ilus vaade? Loomulikult peatume! Ja soovi korral iga viie minuti tagant.

Mina ja kaaslane võtsime sihtkohaks Klaipeda ja Kura sääre. Meil läks mitmete peatumistega Klaipeda lähistele jõudmiseks umbes üheksa tundi. Jõudsime päris öösel kohale, aga Airbnb-s broneeritud hostid ootasid meid rõõmuga. Nad olid meie vastu nii lahked, et rääkisid meid isegi ära hilisõhtusele õllele (minu puhul mahlale, sest ma ei joo õlut). Lõpuks istusime oma pool tundi nendega ja kuidagi ei raatsinud öelda ka, et tahaks tuttu minna :)

Juba järgmiseks hommikuks jõudsime arusaamisele, et küllap ei aja Inga ja tema abikaasa Airbnb äri raha pärast. Nad elasid superilusas ridaelamuboksis Klaipeda lähistel, nende kodu oli perfektselt korras ning nad pakkusid hommikul imemaitsvat hommikusööki (röstsaiad, muna ja pannkoogid) – kõige selle eest oli vaja välja käia vaid 40 eurot öö eest. 20 eurot nägu.

Esimesel hommikul võtsime suuna Kura poolsaarele. Suundusime GPS-i järgi ning nägime midagi kurjakuulutavat. GPS ennustas ummikut, mis ka saabus. Nojah, me oleksime võinud sellega varem arvestada, et Nida on laupäeva hommikul ilmselt sama populaarne sihtkoht nagu soojal nädalavahetusel Saaremaa. Õnneks käis Kura sääre vahet kaks praami ning sõit iseenesest kestab vähem kui kümme minutit. Ilmselt ootasime järjekorras umbes 40 minutit.

Autoga Kura säärele minnes tuleb maksta 12 eurot piletitasu ning poolsaarel kergitada rahakotti 20 euro võrra. Just nii suur on ökoloogiline tasu.

Kura säär on 100 kilomeetri pikkune maasäär, mis eraldab Kura lahte Läänemerest. Põnevaks teeb selle (vähemalt minu arvates) asjaolu, et säärt jagavad Leedu ja Venemaa. Mulle on Venemaa alati olnud üks põnev koht ning Kaliningradi tahaks näha. Sel korral muidugi ei jõudnud, aga ehk ühel päeval!

Ausalt öeldes ei osanud ma säärest midagi oodata ja paljuski meenutas see Eestit. Kui me aga jõudsime liivadüünide juurde, siis muutus arvamus kardinaalselt. Ühel hetkel tundus, et oleme justkui kõrbes, siis Mongoolia maastikel, kolmandal hetkel, et kusagil Itaalias.

Sääre suurim linn Nida oli aga nagu nukumaailm! Majad olid imearmsad, värvilised ning inimesi oli vähe.

Sööma läksime Nida piirist väljas asuvasse toidukohta. Suu kukkus lahti, kui nägime sedavõrd soodsaid hindu – mina sain kodused kotletid kartuli, salati ja kastmega 2 euro ja 50 sendiga. Pitsa eest tuli maksta veidi üle 4 euro.

Kiireks visiidiks Leetu soovitan veel kaht kohta: Ristimägi ja külma sõja muuseum. Pean tunnistama, et ei pidanud kumbagi eriliseks turistiatraktsiooniks – aga mõlemas kohas olid lausa rahvamassid.

2012. aastal Leedus avatud külma sõja muuseum on üks väheseid kogu maailmas. Ta asub metsade sees, kuid sellel on põhjus: nõukogude ajal asus seal raketiväebaas. Nii et seal käimine on tõeliselt autentne kogemus. Isegi minu jaoks, kes ma pole eriline muuseumihuviline. 5 eurot piletiraha oli see absoluutselt väärt.

Ristimäelt leiab aga umbes 200 000 risti. Leidub suuremaid ja väiksemaid. Ilusamad ja koledamaid. Nimelisi ja anonüümseid. Ristimäe tekkeloost on erinevaid versioone, kuid meie Airbnb võõrustaja Inga tutvustas meile üht: nõukogude ajal püüti religiooni maha suruda, kuid tõeliste uskujatena tõid leedukad riste ühte kohta. Õhtul lükkasid venelased ristid buldooseriga laiali. Hommikuks olid ristid tagasi. Nii ikka ja jälle. Ristimäge on muide külastanud 1993. aastal ka paavst Johannes Paulus II.