KÕRVALVAADE: 10 nippi, kuidas Liinaga reisides ellu jääda
Autor: Geidi Raud, ka reisipisikuga nakatunu
Pärast sõitu bussi, taksode, laeva, trammi, rongi ja lennukiga oleme me kohal. Tõotatud maal, kus veebruaris veel soojem kui Eestis! Saarel, mis Saaremaast väiksem, kuid kus elab üle 930 000 inimese. Saarel, mis kuulub Hispaaniale, aga asub Aafrika mandrile lähemal kui Euroopale. Saarel, kus juhtus lennundusajaloo suurima ohvrite arvuga õnnetus, kui udusel lennuväljal kaks lennukit omavahel kokku panid. Mõlemad lennukid olid tegelikult teel kõrvalsaarele Gran Canariale, aga pidid erakorraliselt Tenerifel vahemaandumise tegema. See otsus maksis 583 inimese elu. Muideks! Ühes õnnetusse sattunud reisilennukis hukkusid kõik inimesed – v.a 1 lucky bastard, kes Tenerifel maha minna otsustas, sest tema poiss-sõber elas seal. Põhimõtteliselt võiks ta olla “Lõpp-punkti” peaosaline.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Viimati jagasin ma sõiduriistasid ja hotellitube Liinaga 2017. aasta jaanuaris, mil käisime Araabia Ühendemiraatides ja Omaanis. Ütlen ausalt, et isegi antibiootikumidele mitte alluv kahepoolne kopsupõletik oleks lõbusam kui see reis. Seda põhjusel, et tülitsesime nagu oleksime 65 aastat abielus olnud. Eks 26 issanda aastat üksinda maailma hämarates tagatubades reisinud naisel, kes välja andnud ka mitu reisipiiblit, oligi raske reisisemuga arvestada. Aga seekord klappis meie reisisuhe hästi! Ja kuna on suur tõenäosus, et te kohtate selle blogi perenaist kunagi kuskil mahajäetud linnas, kõrbes, džunglis, liustikul või siis lasete tal end nõusse rääkida ja lähete sinna koos temaga, pean ma oma püha kohuseks teiega reisinippe jagada.
Taustaks tuleks rääkida aga meie esimestest ühistest päevadest suurimal Kanaari saarel.
Lennureis Tenerifele venis 7,5 tunni pikkuseks, sest pidime Portugalis erakorralise tankimispeatuse tegema. Ju piloot oli ihnuskoi ja raatsis Helsingis ainult pool paaki võtta. Kuigi värske õhu vajadus oli Faros maandumise ajaks meeletu, pidime öist Portugali läbi lennukiakna vaatama. Võinuks siis mingi söögikoha ettegi parkida – oleks fly-inist väikse vino verde tellinud. Suitsetajad unistasid sellest, et saaks kasvõi korraks akna alla lasta ja paar kosutavat mahvi tõmmata. Aga ei! Paarikümne minutiga oli paak täis ja juba lendlesime Atlandi ookeani kohal.
Tenerifel maandudes hakkasin hoogsalt salli ümber kaela mässima ja jopet selga ajama, kui tajusin endal pinginaabri arvustavat pilku – seesugust valuutat siin ei tunta! Karvaga ääristatud sulejopedes õue minnes pagendataks meid ilmselt kohe Antrarktikasse ja sõidutataks lähima igluni. Jope jääb sedapuhku kaenlasse ja juba torman oma suure pambuga mugavalt kohvrit lohistavast Liinast mööda, et enne õue pääseda. Tunda sooja õhku oma nohustes ninasõõrmetes.
Ooh! Nii hea! On südaöö ja sooja on 25 kraadi. Juba pressib taksist meie kohvreid pagasiruumi ja lubab jalavaeva hotelli kergendada. Teel hakkab Liina temaga hispaania keeles latrama. Kuulan seda vatramist nagu seebiooperit ja katsun veidigi aru saada, sest ülikoolis sai ju veits seebikakeelt tudeeritud. Liina ja Uruguaist tulnud naistaksisti suudest liigub kiiremini vaid taksomeetri rahamõõdik. Aga kauaks ei nende vestlus ega taksomeeter minu tähelepanu ei saa, sest näen aknast mägede ja orgude vahel kumavat kuldset poolkuud. Unistan juba hommikust, et rohkem näha ja tunda. Kuigi ka see hetk praegu on meeletult kaunis ja maagiline.
Hotellituba tervitab meid paksude kardinate ja pimedusega. Pakun Liinale, et võiks ööseks akna lahti jätta, et natukenegi õhku, valgust ja kõike muud head ning paremat tuppa tuleks. Liina aga kukub selgitama, et tal tuttava sõbral olla kord tulnukad aknast sisse tulnud…Ok ok, ei olnud nii nagu “Tulnukas”. Hoopiski kuskil Lõuna-Ameerikas olla tüüp mööda seina üles roninud nagu ämblikmees ja akna kaudu tema toakaaslase arvuti ära varastanud.
Puänt: hommikul avastame, et Liina unustas ööseks võtmekimbu meie hotellitoa ukse ette. Nii et kui keegi oleks tahtnud meid paljaks röövida või ära tükeldada, ei oleks ta pidanud vaeva näegema ja mööda seina kolmandale ronima, vaid oleks võinud lihtsalt uksest sisse astuda.
Järgmisel hommikul peame kalli taksoga tagasi lennujaama sõitma, sest seal ootab meid rendiauto. Liina bookis meile sõiduriista juba mitu nädalat tagasi ära ja peaksime selle võtmed kätte saama täpselt keskpäeval. Infoletis teatab aga töötaja, et keegi olla eile meie maanteesuksuga risu pannud ja ega tal neid automaatkastiga autosid varrukast võtta pole. Ta teatab, et peame kella kolmeni ootama – siis toob eelmine klient ühe meie nõuetele vastava isendi tagasi. Igaks juhuks jätan autorendi töötajale meie numbri, et kui mõni auto peaks varem vabanema, siis võiks ta sellest meile teada anda. Longime pettunult TopCari letist minema ja mõtleme, mida lennujaamas kolm tundi teha. Liina tahab kohvikusse minna, mina välja päikese kätte istuma. Meie teed hakkavad juba hargnema kui heliseb mu telefon – üks punane pisike Volkswagen toodi tagasi ja saame sellle kohe kätte!
Nüüd ei peata meid enam miski! Maailma mitmekülgseim pisike saar ootab avastamist. Aga sellest juba tulevikus.
Niisiis, nipid Liinaga reisimiseks:
Ole positiivne ja külma närviga. Miks? Sest something always comes up!
Googelda pidevalt, kust saaks osta head caffè lattet. Mida kallim, seda parem.
Räägi talle avastatava riigi kohta huvitavaid fakte, see hoiab ta meeled erksana,
Lase tal vara uinuda ja veel varem tõusta, siis on järgmine päev rõõmus ja seiklusterohke.
Turni koos temaga 3500 meetri kõrgusel vulkaani otsas, paita tarantlit või kallista isalõvi – talle meeldib närvikõdi.
Lase tal endale hispaania keelt õpetada.
Ära kommenteeri tema liigkorralikku sõidustiili.
Kontrolli alati, ega ta võtit hotellitoa ukse ette ei unustanud.
Kui ta näitab sulle telefonist 9 korda päevas oma kassi pilti, siis vaata ja kiida.
Tee head nalja ja hästi palju pilte. Hea kui teed neid kahte tegevust samal ajal.
