Kuidas ma tegin teoks unistuse, millest isegi unistada ei oleks osanud
See oli reede õhtupoolik, kui mina ja Vera sõitsime minibussiga (neid nimetatakse siin combideks) Meridast Sanahcati poole. Seljataga oli mõnus rannapäev ning uni juba silmas. Uimaselt kuulasin raadiot, mis nagu tavaliselt kõlas üle terve bussi. Ja tuli reklaam, kus teatati, et 17. märtsil toimub Cancunis Luis Fonsi kontsert. Homme.
Ma olin juba mõnda aega mõelnud, et tahaks Ladina-Ameerikas mõne latiinoartisti kontserdil käia. Vera on näiteks käinud Kolumbias (ta elas seal kolm aastat) Marc Anthony kontserdil ja see elamus on hoopis midagi muud kui Euroopa esinemised. Suurtel latiinoartistidel pole paraku igal nädalavahetusel kontserte ja pealegi ei pruugi kõik neist Mehhikos olla. Niisiis polnud valik ka kõige suurem.
Guugeldasin kohe, kui palju Luis Fonsi piletid maksavad. Kõige odavamad umbes 27 eurot ja kallimad 126 euro kandis. Koju jõudes trotsisin oma unisust ja soovi voodisse vajuda ning ostsin kohe pileti ära. 27 eurot ja maailmakuulsa artisti kontsert – üliodav!
Sel ööl magasin üsna katkendlikult, sest olin kontserdi osas ärevuses. Järgmisel hommikul sõitsin Meridasse, võtsin müügipunktist pileti ning sealt otse taksoga bussijaama, kust ostsin järgmisele väljuvale bussile pileti Cancuni.
„No eres tu, no eres tu, soy yo…“ (igaks juhuks selgituseks: need on sõnad ühest Luis Fonsi suurest hitist) kukkus lõõritama taksojuht, kui ütlesin talle, et lähen Cancuni Luis Fonsi kontserdile.
„Oi, ma olen nii kade! Ma tahaksin ka minna – luba mulle, et tantsid ja elad kaasa nii minu kui enda eest,“ kädistas proua elavalt. On näha, et Luis Fonsi on siin ülipopulaarne.
Neli tundi ja nelikümmend viis minutit hiljem jõudsin Cancuni. Kuna Meridas oli taksojuht mulle seletanud, et ilmselt on fännid arena juures järjekorras juba keskpäevast saadik, arvasin, et olen kell kuus jõudes lootusetult hiljaks jäänud. Suur oli mu üllatus, kui Plaza de Torose ümber ei olnudki ootavaid fänne. Uurisin turvameestelt, kas sisse saab.
„Oi ei, mitte praegu! Avame alles kell kaheksa uksed,“ teatas üks neist.
Nojah, nii palju siis nendest ootavatest fännidest.
Saabusin kontserdipaika uuesti umbes veerand üheksa. Järjekordi polnud, tuhatkond inimesi oli arenas juba sees ja valinud parimad istekohad. Kartsin, et mu kõige odavamad piletid on kuski kaugustes ja kõrgustes, aga tegelikult olid need hoopis madalamal kui näiteks Saku Suurhallis kõige kõrgemad kohad.
Piletil oli kirjas, et kontsert algab pool üheksa, kuid sel ajal oli saal üsnagi tühi. Mõtlesin veel omaette, et maailmakuulus artist ja ei suuda Ladina-Ameerikas pooltki saali täis tuua. Aga rumal mina! Poole kümneks, kui kontsert tegelikult algas, oli saal peaaegu et täis. Latiinod hilinevad ja teavad, et võivad hilineda.
Tõsi küll, kallimatel kohtadel (näiteks, kus piletid maksid umbes 70 eurot) oli väga vähe rahvast. Niisiis hakatigi laskma inimesi tasuta sellele alale, et vaatepilt poleks nii piinlik. Sain minagi sinna. Lavast umbes kahekümne meetri kaugusele!
Mina teadsin Luis Fonsi olemasolust juba ammu enne seda, kui „Despacito“ sai maailmakuulsaks. Peamiselt on ta teinud romantilist hispaaniakeelset popmuusikat, kuid viimasel ajal on repertuaar läinud tantsulisemaks. Kontserdil esitaski ta lugusid vaheldumisi.
Ja kuidas rahvas kaasa elas! Minu ees istus üks tüdruk, kes iga kord, kui Luis Fonsi keeras meie poole, hüppas püsti ja osutas enda peale. Et vaata mind! Või noh, ma ei teagi, mis ta tahtis. Muul ajal istus ta maha ja toetas kõrvalistuvale peikale õlale. Kontserdi lõpus elasin minagi juba üsna latiinolikult kaasa, hüppasin ja laulsin. Hea, et nutma ei hakanud, kui Luis Fonsi „Despacitot“ laulma hakkas! Nii võimas oli see emotsioon. Veel üks detail, mis tekitas head enesetunnet – laval oli Puerto Rico lipp (Luis Fonsi on sealt pärit).
Kui õnnelik ma olen, et sel reede õhtul Meridast Sanahcati sõites raadiot kuulsin. Ja et see reklaam tuli. Ja et pileteid oli. Ja et mul ei olnud muid plaane. Sain oma elu parima kontserdikogemuse. Ja tegin teoks ühe sellise unistuse, millest ma isegi unistada ei osanud.
