Mul on nii kahju.. kuidas üks minu jaoks eriline noortevahetus ära jäi!
Möödunud nädalal kirjutasin sellest, millise rabava ülestunnistuse tegid Mehhiko organisatsiooni esindajad. Kes ei lugenud, siis põhimõtteliselt teatasid nad viimasel õhtul mulle ja Verale (olles alkoholiaurude all), et tegelikult ei hooli nad absoluutselt inglise keele õpetamisest ning mingi kuradi Euroopa Liit (kes raha maksis) ei tule neile ettekirjutusi tegema.
Ma olen pärast Sanahcatist lahkumist vaid korra sealse rahvaga suhelnud, kuid nende tegemised Facebookis jooksevad mulle uudisvoogu. Alles üle-eelmisel nädalal panid nad üles kuulutuse, et otsitakse kedagi noortevahetusele Eestisse. Noh, kui mina läksin Mehhikosse, siis saadavad nemad ka ju kedagi Eestisse. Ma olin ausalt öeldes päris elevil – nii äge oleks ju hängida Eestis kellegagi, kes on pärit Mehhiko kolkakülast, kus minagi kolm kuud olin! Ja mõelda vaid, kui ma seda inimest isegi oleksin teadnud. Tõesti lahe.
Aga pühapäeval avastasin ma, et organisatsiooni Facebooki lehel on uus teade: noortevahetust ei toimu. Põhjuseks oli toodud vastuvõtja ehk Eesti poolne surve ning Mehhiko suutmatus sedavõrd kiiresti asju korraldada. Mis mõttes?!
Kirjutasin ühele Slovakkia-poolsele korraldajale, et mis toimub. Ta vastas, et Mehhiko teatas, et ei soovi enam projektis jätkata ning nende huvi on mujal. Mul oli nii kahju. Nad võtsid sellega ühelt Sanahcati noorelt võimaluse näha maailma. Saada teada, et alati polegi ilm nii kuum ja kodumaja ei pea olema katkine. Ja sadu muid asju.
Kommenteerin veel seda vastuvõtja poolset survet ka. Ma ei tea, mis suhtlus neil täpselt oli, aga tean, et mehhiklastele ei meeldi rahmeldamine. Oli näha, et neile ei meeldinud ka see, kui mina ja Vera võtsime liiga palju initsiatiivi. See tähendas, et ka nemad pidid midagi tegema.
Toon ühe näite nende stiilist. Slovakkia esindajad olid tulemas kontrollima projekti ning saatsid e-maili mõningate küsimustega. Vastust ei tulnud kaks nädalat. Lõpuks kontakteerusid nad minuga ning lasid mul otse minna küsima asju, mida juba uuriti e-mailis. Albert kommenteeris seda hiljem meile: „Kui nemad tulevad Mehhikosse, siis peavad nad asju ajama nagu mehhiklased. Kui meie läheme Euroopasse, siis võime asju ajada nagu eurooplased.“
Ehk siis kui ma ei viitsi kaks nädalat e-mailile vastata, siis savi. Ma olen mehhiklane ja meie teemegi asju nii.
