„Tere, minu nimi on Jeesus!“ ehk Mida ma seal Mehhikos teen

Mult on nii mõnigi kord küsitud, et oota, mida sa seal Mehhikos teed. Põhimõtteliselt töötan kogukonnakeskuses ja õpetan inglise keelt kõigile, kes tulevad. Okei, kõigile, kes maksavad 100 peesot ehk 4,4 eurot. Seda siis organisatsioonile, mitte otse mulle.

Kokku on meil neli gruppi ja kõikidel on tunnid kaks korda nädalas korraga poolteist tundi. Kuna oleme Veraga kahekesi, siis jagasime grupid ära. Mina annan tunde neli korda nädalas ja kokku kuus tundi. Eks me valmista asju ette ja teeme muud nipet-näpet ka, aga põhimõtteliselt on see hetkeseisuga kõik. Oleme ka rääkinud organisatsiooni esindajate Sara ja Albertiga (põhimõtteliselt on see pereorganisatsioon – sinna kuuluvad kolm õde-venda ja ühe abikaasa on direktriss. Tema on hetkel ka viimaseid päevi rase), et läheme mingi hetk koolidesse rääkima oma tundidest, aga sellest pole pärast esimest päeva juttu olnud. Tundes juba mehhiklaste elustiili ja suhtumist asjadesse, siis seda koolidesse minekut ei pruugi juhtudagi. Kui ikkagi lähme, siis annan sellest ka blogis teada!

Esialgu pidin vist Sanahcatis üksi olema ja Vera pidi minema Xpujili väikelinna. Aga juhtus selline asi, et Xpujilis kukkus mingi puu majale peale ja sinna ei saa enam elama minna. Tegin juba kindlaks, et minu maja ümber pole selliseid puid, mis võiksid majale peale kukkuda.

Ühes minu grupis peaks olema kuus last vanuses 7-10, kuid mina olen siiamaani näinud neist nelja. Esimese tunni eel tegi üks tütarlastest mulle ka väikese tünksi. Kuna arvasin, et lapsi on rohkem, uurisin neilt, kus nad tavaliselt tundide ajal istuvad. Kuna toas oli seina vastas suur madrats, siis näitas Camila, et vot, siin istuvadki. Vinnasin selle siis neile istumise alla. Väga vale otsus. Nad ei suutnud üldse normaalselt istuda-kuulata ning esimene tund läks veidi aia taha. Aga noh, järgmiseks tunniks panin nad kenasti laua taha.

Muide, nad ütlevad mulle "la maestra" ehk eesti keeles "õpetaja".. aga oi, kui kaunilt ja peenelt see kõlab.

Väikelinna koolides loomulikult inglise keelt ei õpetata ning need lapsed on ka hiljuti nullist alustanud. Nad oskavad näiteks tervitada ja oma nime öelda. Aga üldiselt tase ongi selline, et ma pean õpetama neile This is a dog ja muud sellist.

Minu teine grupp on täiskasvanute oma ja koosneb täpselt ühest noormehest. Ta saabus teisipäeva hommikul tundi viieminutilise hilinemisega ning teatas mulle: „Tere, ma olen Jeesus.“ Mul oli tükk tegemist, et naeru tagasi hoida.

Jah, ma tean, et latiinodel on tavapärane nimi Jesus ehk Jeesus. Ma ei tea, kas mõni eelnev õpetaja on talle öelnud nii või tuli ta ise selle peale, et oma nime inglisepäraseks teha. Igatahes inglisepärane hääldus ajas mind märksa rohkem naerma kui oleks seda teinud hispaaniapärane.

Jesus on 21-aastane ja õppinud inglise keelt mõned kuud. Ka temaga teeme ülilihtsaid asju, kuid õnneks on ta hästi asjalik ja huvitatud õppimisest.

Ja see ongi minu vabatahtlik töö Mehhikos. Loomulikult teen jätkuvalt ka enda Eesti tööd ning õnneks lihtsustas selle vastavat toimimist kõvasti, et üleeile saime interneti majja. Oh seda õndsust, kui eestlasele internet antakse! Enne pidin tööasju tegema Sara ja Alberti majas, mis asub umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel.