Linn, kus ei müüda jäätist. Ja kus äratatakse KÕIK kell kuus hommikul üles

Esimesel hommikul Sanahcatis ärkasin ma umbes kell kuus. Oi ei, mitte ajavahe pärast. Hoopis seetõttu, et üle linna oli kõlaritest kuulda mingit juttu.

Unesegasena mõtlesin, et see on moslemipalve. Aga oodake hetk, nad ei ole ju siin moslemid. Kui pooleldi magades ma teisi sõnu eriti ei mõistnud, siis midagi jooksis iga paari lause tagant läbi: el dia de hoy ehk siis tänasel päeval. Selgus, et tegemist on kaubandusteadaannetega – noh, et täna saab sellest kohast tortillasid ja teises kohas pakutakse sooja toitu. See meenutab mulle natuke kodukohvikute päeva – inimestel oli pühapäeval aega, nad tegid süüa ja teised said ostma tulla.

Kui ma ennast lõpuks üles vedasin ja mõtlesin, et lähen vaatan need keskväljaku toidukohad üle (sain aru, et nii mõnigi on oma putka seal üles pannud), siis pidin pettuma. Polnud seal mingeid putkasid. Kõndisin mööda ühest kohast, kus grilliti midagi tulel.. aga seal polnud kuigi palju inimesi, nii et kuna neil võis olla perekondlik grillipidu, siis ma ei hakanud sisse trügima. Aga kui minna peaväljaku putkade juurde tagasi, siis ei ole välistatud, et nad hiljem sinna tekkisid.. mina käisin jalutamas kella 9 ajal hommikul.

Rääkides aga sellest kõlaritest tulevast „raadiost“, siis sai seda kuulata terve päeva. Iga natukese aja tagant anti uusi teadaandeid ja samas asjad kordusid pidevalt. Näiteks saime teada, et Luis Polanco pool pakutakse kõike head ja paremat. Kahjuks ei öeldud, kus Luis elab.. küllap kohalikud teavad, aga minul välismaalasena polnud aimugi. Ja muidu ka…reklaamis töötava inimesena tekkis mul väike küsimus, kas selle reklaami eest maksma ka peab.

Natuke on nagu hirm, et see on igapäevane fenomen. Nii palju, kui ma aru sain, siis nädalavahetusel on neid teateid eriti palju, samas esmaspäeval väga vähe (esimene tuli alles kell kaheksa). Samas teisipäeval alustati 6.06…

Rääkides aga linnast (või pigem külast), siis see on tegelikult pisike, aga armas. Väikeseid poode on palju, aga reaalsus on see, et ega seal väga suurt tootevalikut ei olnud. Kõige rohkem müüdi millegipärast kartulikrõpse. Samas puu- ja juurvilju igas suvalises poes ei ole, lihatooteid ka mitte. Minu kõige suuremaks ehmatuseks oli aga see, et selles linnas ei müüda jäätist. Saate aru, EI MÜÜDA JÄÄTIST. Mina olen aga selline tegelane, kes mugib suvel iga päev vähemalt ühe jäätise. Ja nüüd, 33-kraadise palavusega ei saa ma jäätist süüa.

Ka alkoholiga on veidi kitsas. Siiamaani olen kohanud vaid üht putkat, kus muude asjade kõrval müüakse ka õlut. Kanget alkoholi vist polegi, see pidavat ka kallis olema. Isegi tequila, mis on mehhiklaste jook. Tšehhi vabatahtlik on suur õllesõber (ütles, et nemad ei pea Tšehhis õlut alkoholiks ja see on seal odavam kui vesi), niisiis ta käis seda putkas korduvalt ostmas. Müüja tundis teda juba nägupidi ja ajas alati törts juttu. Siis aga kuulsime Albertilt, ühelt organisatsiooni esindajalt, et siin ei vaadata üldse hästi, kui naine käib alkoholi ostmas.

Kuna tootevalik on üsna kesine (kätte saab toidu ja primaarsed esmatarbekaubad), siis käiakse suuremai oste tegemas Meridas. Nagu mainitud eelmises postituses, siis see asub tunnise sõidu kaugusel. Meridasse saab siit minibussiga (hind 28 peesot ehk veidi üle euro), mis väljub keskmiselt iga poole tunni tagant. Bussigraafikuid ei ole, sest see on Mehhiko.

Mehhiklased on väga religioossed, seega on ülioluline käia kirikus. Minagi nägin, et pühapäeva hommikul on kirik rahvast täis, lisaks veel kirikuesine. Otsustasin, et mõnel pühapäeva hommikul lähen minagi kirikusse.

Kuigi Mehhikost räägitakse kui väga ohtlikust kohast, siis see linn on ohutu. Isegi politsei ja kiirabi on olemas. Siin linnas tunnevad kõik kõiki, ollakse väga sõbralikud. Näiteks kui ma kõnnin mööda tänavat, siis tervitan peaaegu kõiki. See on armas ja teeb südame soojaks. Täna hommikul nägin üht hambutut vanahärrat (postituse esimene pilt), kes lükkas ratast. Tervitasin teda ja kuna ta nii rõõmsalt vastas, küsisin, kas võin temast pilti teha. Ta oli rõõmuga nõus – ütles mulle, et minusugune kaunis lill samamoodi edasi õitseks (hispaania keeles see lause nii kohmakalt ei kõla) ning ütles vahvlt: „Tere tulemast minu külla!“