Nüüd ma siis lõpuks räägin – mis juhtus minu viimastel päevadel Mehhikos?!

Ma lähen selle blogipostitusega enam kui kahe kuu tagusesse aega – kuidagi jäid asjad toona lahtiseks. Ühel hetkel kirjutasin oma tegemistest Sanahcatis ning järgmisel hetkel kurtsin juba selle üle, et lennuneedus kimbutab ja pidin veetma öö Dallase lennujaamas. Asjad läksid tõesti kuidagi kiiresti.

Igal vabatahtlikul on ette määratud kindel hulk puhkust ning seda peab ta saama – isegi juhul, kui töö kestab kõigest kolm kuud. Tegelikult oli meil seal vaba aega küllalt, sest mehhiklased ei suutnud kahele inimesele piisavalt tööd anda. Kui päris aus olla, siis poleks olnud piisavalt tööd ka ühele inimesele. Samas ma ei kurda, mul oli aega oma Õhtulehe töö tegemiseks. Lisaks ringi reisimiseks.  

Niisiis sai minu vabatahtlik töö läbi mõned päevad enne juunit. Ma pole just kõige parem õpetajamaterjal, aga nende lastega hakkas juba täitsa tore. Noh, siis polnud enam nii tore, kui 8-aastane Octavio tunnis oli. Temaga oli päris raske – ta ei saanud asjadest aru, ei viitsinud kuulata ja kõigele lisaks oli ta ülisuur solvuja. Vaadake näiteks allpool olevat pilti. Teate, miks tüüp tõmbas endale koti pähe? Sest ta ei võitnud sõnade kordamismängu, mille korraldasin.

Mäng oli selline: lapsed said punkti iga õige sõna või lause eest, mille olid nad meie kursuselt meelde suutnud jätta. Aga ma ei teinud seda kontrolltöö vormis, vaid interaktiivselt – kes teadis, pidi kiiresti käe tõstma. Lõpus ei pannud ma hinnet, vaid võitja sai minult ananassi.

Võitjaks osutus Emir – imearmas ja ülinupukas pisike poiss. Aga tema ema oli naljakas. Iga jumala kord hilines poiss emaga tulles tundi 15 minutit. Lahkudes küsis naine: „Tulen siis kell viis Emirile järele, jah?“ Mina noogutasin. Proua ei tulnud mitte kunagi kell viis lapsele järele, sealjuures oli tegu koduperenaisega. Eks see ole mehhiklaste teema, et õigel ajal kohale ei jõuta, aga asja tegi naljakaks see, et naine küsis iga kord, kas ikka kell viis.

Igatahes Emir ja teised lapsed kallistasid mind ning ütlesid, et nii kurb on, et lähen.. Vaid Octavio tõmbas mingil hetkel koti peast ja kadus kõrvalmajja (kus ta ka elas). Pärast seda ei näinud ma teda enam kunagi.

Eelviimasel õhtul Sanahcatis toimus minu lahkumisõhtusöök. Lubasin teha eestipäraseid kotlette ning ostsin ka mitu pudelit veini. Ise organisatsiooni liikmed (ehk siis perekond) mingeid snäkke ei toonud, küll aga piisavalt õlut. Ja no kurat, see pidu läks tegelikult lappama. Lapsed ja väikeste põnnide vanemad läksid ära, kuid minu ja Veraga jäid istuma Yamili ja Oscar, õde ja vend. Eks see kipu olema nii, et inimesed muutuvad purjuspäi kohati liiga ausaks. See juhtus Yamili ja Oscariga. Muuhulgas kõlasid sellised laused, et mingi kuradi Euroopa Liit (kes selle projekti kinni maksis ja kellelt neilegi mõni kopikas kukkus) ei tule neile ettekirjutusi tegema ning meil on siin tegelikult ikka väga hea elu, et me ei tohiks üldse nuriseda. Esialgu oleks üks meist, mina või Vera, pidanud Xpujili minema ja vot seal oleksime VEEL hullemat elu näinud. Xpujili ei saanud me aga minna, sest noh, ups, tormi ajal kukkus puu majale peale ja see on nüüd elamiskõlbmatu. Igatahes kõik need Yamili sõnad solvasid nii mind kui Verat.

Kusagil kella 12 paiku läksin mina magama. Haigutasin seal tükk aega ja koristasin laudagi, lootuses, et äkki nad saavad vihjest aru. Ei saanud. Niisiis ma ütlesin, et olgu, uneaeg. Vera istus Yamili ja Oscariga seal kella neljani ning ülestunnistused läksid veel sügavamaks. Näiteks ütlesid nad, et neid ei huvita absoluutselt mingi inglise keele õpetamine, nad tahaksid enda rida ajad. Ja milleks meie oleme seal kolm kuud olnud? Nõme ei ole nagu sellist ülestunnistust teha?

Järgmisel päeval ei kuulnud me kellestki kippu ega kõppu. Õhtul keskväljakule minnes nägin Yamilit, kes teatas, et oli terve päeva maganud… Nojah, ta oli ka päris purjus öösel. Me ei rääkinud eilsest – ma ei tea, kas ta mäletas räägitut või siis oli tal kõige pärast üsna piinlik. Minul küll oleks tema asemel.

Nii et mis mul sellest vabatahtlikust tööst siis alles jäi.. võib-olla veidi pettumust. Mehhiko lapsed olid toredad, aga reaalsuses ei huvitanud meid kutsunud organisatsiooni minu ja Vera panus.