Mida, sa lähed kolmeks kuuks ära?! Nii järsku?!
Nagu eelmises postituses avaldasin, siis esialgu otsustasin, et ma ei lähe Ladina-Ameerikasse vabatahtlikuks. Et liiga keeruline oleks seda nii järsku korraldada. Kummalisel kombel veenis mind selles ümber inimene, kes võiks teoorias tahta kõige rohkem minu jäämist.
Kõige esimesena rääkisin vastuvõtmisest peikale. Ütlesin talle, et ma vist ei lähe. See „vist“ oli veidi ebalev.. aga kuidas ma jätan ta niimoodi? Mina ei tahaks, et minuga sedamoodi käitutaks.
„Miks?“ küsis ta. „Sa ju kandideerisid, järelikult tahtsid seda.“
Kuna ta ise on varasemalt olnud ka selline rändurihing (rohkem kui praegu), teab ta, et kedagi kinni hoida ei tasu. Ja oma unistuste nimel tuleb võidelda.
Rääkisime sel teemal umbes pool tundi, kuni ta lõpuks teatas: tšikk, aitab, ma pean nüüd tegema tööasju!
Selle vestluse lõpuks olin otsustanud, et pean minema.
Tänu tema julgustusele läksingi järgmisel päeval tööle ning rääkisin ülemusega asjad läbi. Võtsin selleks vestluseks pikemalt aega, aga minu suurimaks üllatuseks oli Rismar kohe nõus, seitsme minutiga oli asi purgis. Uskumatu, milline usaldus! Nüüd on mul küll piisav motivatsioon, et mitte teda alt vedada.
Pärast Rismariga vestlemist tuli mulle koridoris vastu sõbranna. Teavitasin Geidit, et ma lähen kahe nädala pärast Mehhikosse. Ta vaatas mind üllatunud näoga, kuid jätkas siis oma tööasjadega. Normaalne, tugev reaktsioon. Mõne aja pärast tuli ta muidugi minu juurde jaa ütles, et imetleb mind. Või noh, midagi sellist.
Loomulikult oli oluline samm öelda vanematele. Sõitsin selle jaoks spetsiaalselt Tartusse.
„Tahtsin teile öelda, et lähen laupäeval Mehhikosse. Ja tulen tagasi juuni lõpus,“ teatasin ning lisasin kiiresti: „Aga ma tõin teile kohvi ja kooki!“
Lepituseks toodud kohv ja kook olid mul veel poole minuti jagu käes, sest sellise uudise peale jäid need absoluutselt tähelepanuta. Aga mis seal ikka, viimaks võtsid nad minu minemise uudise teatavaks.
Pole teha, ma olen kord selline. Nii minu vanemad kui ka sõbrad teavad seda.
