Kuidas enne vette minekut utsitatakse alkoholi tarbima.. ja muidugi fotod PILTILUSAST Mehhikost!
„Kus on selline Mehhiko, mida võib fotodelt näha?“ imestab Geidi, kui saadan talle pildi linnast, kus parasjagu elan. Jah, Sanahcat on kõike muud kui puhkuste-Mehhiko. Aga loomulikult on vaja ikka ära käia ka kaunite liivarandade Mehhikos.
Mul on juba sellest ajast, kui polnud veel Mehhikos käinudki, teatav side Kariibi merega (eks see algas vanaemaga seebikate vaatamisest). Kariibi meri on nii sinine, nii soe, nii mõnus. Loomulikult saigi see Mehhikos esimeseks paigaks, kuhu nädalavahetusel reisida.
Minu ja Vera esimene idee oli minna Tulumi, aga õnneks uurisime ilmaennustust. Kui Sanahcatis siras päike (väidetavalt oli pühapäeval seal 37 kraadi ja pilvitu ilm!), siis Tulumis näitas terve nädalavahetuse äikesetormi. Meenub, kuidas mu lapsepõlves isa tavatses öelda: „Kui oled rannas ja vihma hakkab sadama, siis mine vette. Vähemalt ei saa märjaks.“
Niisiis Tulum läks meie nimekirjast maha. Kui üheksa aastat tagasi Cancunis (samuti linn Kariibi mere ääres) käisin, siis läks pool bussirahvast maha Playa del Carmenis. See nimi on mulle millegipärast meelde jäänud. Eeldasin kohe, et see on väärt koht. Mõeldud-tehtud.
Loomulikult Sanahcatist ei sõida ükski buss Kariibi mere äärde, enne tuleb minna Meridasse. Bussifirmasid ja busside väljumise kohti (ütlen nii, sest mõni „bussijaam“ ongi putka ja kaks busside parkimise kohta) on Meridas palju ning ka sama bussifirma võib väljuda viiest erinevast kohast. See on alati piletil ja internetis kirjas. Muide – Mehhikos saab bussipileteid kenasti ette osta. Tähendab, seda võimalust pakutakse. Paraku bussifirma ADO kodulehel ei töötanud kaardiga maksmise võimalus. Õnneks leidisime ühe vahendaja (Clickbus), mille kaudu sai osta kaardiga.
Sõit Playa del Carmenisse kestab bussiga vähemalt neli tundi (ilma peatusteta) ja piletite hinnad algavad umbes 12 eurost. Üks huvitav fakt veel – Quintana Roo osariigis on aeg muust Mehhikost tund aega taga. Seda väidetavalt seepärast, et turismi jaoks oleks rohkem valget aega.
Niisiis kui meie saabusime reede pärastlõunal Playa del Carmenisse, siis sadas kui oavarrest. Tere hommikust, tore ilm päikesevõtuks. Õnneks hakkas õhtupoole ilm selginema, kuid rand.. noh, see polnud vihma ja tugeva tuule tõttu väga ilus. Et ausalt näidata, milline see välja nägi, panen siia pildid. Järgmisel päeval koristati merelt tulnud kraami traktori ja labidatega kokku.
Kui vihm hakkas vaikselt ununema, siis läks ju päris ilusaks. Playa del Carmeni rand oli muidugi kahjuks ülerahvastatud ja pärast Sanahcatis veedetud aega šokeerivalt turistikas. Seal leidus kaubanduskeskuseid, suveniiripoode, igasuguseid kaupmehi ning hinnad olid loomulikult palju kõrgemad kui Meridas või jumala eest, Sanahcatis.
Üks asi, mida siin igal sammul pakutakse, on reis Cozumeli saarele. Cozumel on Mehhiko suuruselt kolmas saar ja pidi olema selle piirkonna üks ilusamaid. Suured laevad lähevad hommikust õhtuni sinna korra tunnis (sõit kestab 40 minutit) ning sealgi on palju turiste. Minu lootused ilusa Kariibi mere osas olid üsna suured ja õnneks need said enam-vähem täidetud (Isla Mujeresil Cancuni lähedal olen näinud ilusamat Kariibi merd).
Kuna Vera sai rannas ühe kaupmehega jutu peale ja ta härrale nii väga meeldis, siis tegi mees meile Cozumeli reisile sooduka – saime nii sõidu sinna ja tagasi kui ka snorgeldamise lapsepileti hinnaga ehk umbes 35 euroga.
Nii palju kui ma mäletan, siis polegi vist kunagi snorgeldamas käinud ja pagan, natuke võttis värisema küll (ma ei oska väga hästi ujuda). Õnneks anti soovijatele päästevestid ning instruktor oli vajadusel alati päästerõngaga olemas, kui ära väsisid. Pardal pakuti tasuta nii vett, karastusjooke kui ka tequilat sisaldavaid Margaritasid. Nii et ma pean ausalt ütlema: tarbisin ühe kokteili jagu alkoholi ja läksin siis vette. Seletasin küll esialgu agaralt Verale, et sellist asja ei teeks ma Eestis mingil juhul ja meil on igal aastal suured kampaaniad selle ennetamiseks. Tema aga kehitas õlgu ja ütles, et see on ju Ladina-Ameerika. Nojah, jõin siis ka enda Margarita ära ja läksin vette. Tõsi küll, need olid nii väikesed ja pigem lahjad, et suminat küll sisse ei tulnud. Ise piirdusin ma ühega, kuid no mõni lükkas ikka kolm hinge alla.
Aga seal vees… jumal, kui ilus see oli! Dios mio! Ringi ujusid kollased, sinised, lillad kalad. Visates vette toitu, tormasid nad meie poole ja ühel hetkel oli minu ümber kümneid kalu. Veral õnnestus isegi video peale saada hetk, kui üks kala oleks teda peaaegu sõrmest hammustanud!
Pärast snorgeldamist tahtsime rannas vedeleda, aga selgus, et sellel saarepoolel pole ilusaid randu. Peab minema lõunasse. Bussiliiklust ei ole ja tuleb rentida auto, motoroller või võtta takso. Viimane oleks muide läinud maksma rohkem kui meie bussisõit Meridast Playa del Carmenisse. Õnneks sattusime kokku kolumbialaste Diego ja Carolinaga, kellega autot jagada (ühele inimesele läks auto rentimine maksma umbes 8 eurot). Diego oli hea meelega valmis sõitma, niisiis võtsime suuna Cozumeli lõunapoolele ja nautisime sealseid randu. Inimesi oli võrdlemisi palju, see-eest meri sinav ja soe.
Nüüd olen tagasi Sanahcatis. Aga Kariibi meri, ma luban, me kohtume varsti taas.
