Kuradijärve loits või minu ja Mari koosreisimise needus? Lugu sellest, kuidas sattusime nõukaajast saadik läbimatule teele

Äkki mõned selle blogi lugejad mäletavad, kuidas mina ja Mari kaks aastat tagasi Gruusias praktiliselt läbimatule teele sattusime (loe SIIT). See juhtus meiega taas. Aga nüüd hoopis Lätis.

Et kõik algusest peale ära rääkida, pean minema Läti idaosas paikneva Kuradijärve äärde. Selline tore ja nunnu järveke, aga müstiline – nii meie giid ütles. „Öeldakse, et inimesed võivad siin või selle külastamise järel ära kaduda,“ lausus ta.

Ma panin selle lause artikli tarbeks (mida me Naistelehe jaoks tegime) kõrva taha, kuid ega ma tegelikult sellesse ei uskunud.

Järgmine sihtkoht oli aga Razna järv, kus pidime minema jahiga sõitma. Meie kavas oli kirjas, et soovitatav on võtta tee, mis läheb läbi Cornaja küla. Panin Cornaja küla Google Mapsi ning see tundus näitavat sama teed, mis esialgne välja pakutud marsruut. Eeldasin, et küllap läheme ikka õiges suunas.

Ühel hetkel keerasime suurelt teelt maha ning hakkasime mööda kruusateed kruiisima. Kuna Latgale piirkond on Läti kõige vaesem, siis on siin palju õnnetuid kruusateid – seega midagi kahtlusttekitavat ei olnud. Kui ma Mapsist üle kontrollisin, näitas jätkuvalt, et läheneme Cornaja külale.

Ühel hetkel teatas Google Maps, et on vaja keerata vasakpoolsele väiksemale teele. Paarisaja meetri pärast läks tee kaheks. Maps soovitas võtta parempoolse, sest nii jõuaks paar minutit kiiremini. Kui aga jõudsime mainitud tee juurde, siis oli küll päevselge, et seda teed mööda me ei sõida. See oli peaaegu rohtu kasvanud…

Mis seal ikka, otsustasime võtta vasakpoolse tee, mida kaudu sõidame „veidi kauem“. See võis olla esimene hetk, kus Mari märkis, et kas tõesti viib selline tee mõne turismiatraktsiooni juurde… Kehitasin õlgu ja nentisin, et küllap vist.

Sõitsime ligi kilomeetri ning jõudsime surnuaia juurde, sealkandis oli tee juba parem. Ohkasime kergemalt – küllap asi paraneb. Aga nii pea, kui me surnuaiast mööda saime, hakkas tee järjest hullemaks minema. Kuni me olime lõpuks teraviljapõllu vahel. Kahju, et me polnud traktoriga, sest sellega oleks olnud seal mõistlik sõita.

Ja siis tulid augud, millest oli vaja saada mööda, ilma et me autot rikuksime. Mina tulin autost välja, et juhendada, kuidas Mari saaks neist ohutult üle… Me mõlemad mäletasime väga hästi viimast korda, kui me sama asja pidime tegema… Gruusias kaks aastat tagasi, kui sattusime sõiduauto jaoks sobimatule mägiteele. Kuidas me küll üksteist niiviisi mõjutame, et sellised asjad juhtuvad?

„See ei saa olla õige tee. See ei lähe turismiatraktsiooni juurde,“ kordas Mari.

Aga ma ikka sisimas lootsin, et on. Võib-olla läheb paremaks? Me nägime, et umbes kahe kilomeetri kaugusel on järv. Saame hakkama, tasapisi läheme ja jõuame kohale. Kuhugi mujale meil sõita ei oleks ju…

JA SIIS SEE JUHTUSKI. „Kas ma näen valesti või see tee saab läbi?“ küsis Mari ärevalt. Tulin autost välja, et veenduda: nii oligi, see tee sai läbi. Kaks kilomeetrit enne järve, kuhu meil oli vaja jõuda.

Mari hakkas autoga ringi keerama (vaevaline oli, aga õnneks sai kenasti hakkama), kui mina helistasin meie kontaktisikule. Tundus, et ta pole kuigi üllatunud, et me kuskil põllul lõpetasime… Mees soovitas meil panna Google Mapsis lähedalasuv Luznava sihtkohaks – ta tuleb meile sinna vastu.

Umbes 15 minuti pärast olime normaalsel teel tagasi (see on see kruusatee, mida ma enne mainisin), kui meile helistas sama tüüp. Ütlesin, et oleme umbes seitsme minuti pärast Luznavas, mille peale vend teatas: jäägu me seisma, ta teab, kus me oleme.

Ee, kuidas? Meie Maps näitas, et Luznavasse saab kahte teed mööda – kust see vend teab meie asukohta? Aga kas sa näed, viie minuti pärast oligi ta platsis. Leidiski kaks Eesti blondiini üles.

Sõitsime ta järel umbes viisteist minutit täiesti X-teid mööda. Ehk siis me polnud ennist natuke eksinud, olime ikka kapitaalselt karupees. Lähenedes Cornaja külale nägime paremat kätt teraviljapõlde. Kuri kahtlus, et need olidki need põllud, mille keskel me ekslesime. Nii kaugel, aga nii lähedal.

„Google Maps näitab vale teed siia. Seda teed, kus te sõitsite, pole tegelikult kasutatud alates nõukaajast,“ teatas tüüp (kes selgus olevat jahi kapten). Kuidas see nüüd juhtus?? Kas süüdi oli Kuradijärv, mis paneb inimesi ära kaduma? Või hoopis see, et meil Mariga koos reisides juhtuvad sellised asjad?? Igal juhul kohale jõudsime plaanitust tund aega hiljem.

Jahi kapten viitas, et meie kavas oli tegelikult kirjas, et peaksime teistkaudu tulema. Aga kuidas mina välismaalasena tean maanteede kohalikke nimesid? Seda ju Maps ei näita. Lisaks oli kavas kirjas, et „soovitatav on võtta“ – mis pagana soovitatav? Seal oleks pidanud selge sõnaga olema kirjas, et sa pead kindlalt niiviisi sõitma, muidu satud põllule!

Aa ja mida veel – kahju, et meil nii kiire oli seal põldude vahel. Seal saanuks teha meeletult ilusaid pilte. Tagantjärele mõeldes pean ütlema, et see oli üks kõige ilusamaid kohti, kuhu tol päeval sattusime.

Huvitav, kus sõites me Mariga järgmine kord ära eksime.