Lugu sellest, kuidas meid Armeenias spionaažikahtluses kinni peeti…
Olime selleks ajaks Armeenias olnud umbes tunni, kui üks suvaline valge auto meie kõrvale sõitis. Aeglustasime ning juht hõikas meile küsimuse: kus me käisime? Ignoreerisime teda ja jätkasime sõitu. Viis minutit hiljem püüdis meid peatada järjekordne auto, sedakorda tumesinist värvi.
„Minu meelest on selle roolis vormiriietuses mehed,“ lausus Mari.
Mis vormiriietuses mehed, sõida aga edasi, utsitasin mina. No sa ei hakka ju keset Armeenia maanteed peatuma, kui mingid suvalised tüübid seda nõuavad?
Sinine auto sõitis meist paar minutit hiljem hooga mööda ning mehed valmistusid juba sõidukist väljuma ja teele meie ette hüppama. Aga selleks hetkeks olime mõlemad märganud, et mehed on tõesti sõjaväelased. Sõiduk oli neil muidugi umbes 1995. aasta Ford – ehk mitte midagi, mis viitaks ametiautole.
Kaks meest, üks umbes 20ndates ja teine 40ndates, astusid meie auto juurde ning Mari avas akna. Nad palusid dokumente. Arvasin esiti, et nad tahavad meie auto dokumente (viide sellele, et veel poolteist tundi tagasi oli auto Gruusiast välja viimisega sekeldusi), kuid vanem härra täpsustas, et tahetakse meie passe. Ta rääkis vene keeles.
„Kust te tulite?“ küsis mees.
„Gruusiast,“ vastasin. Me olime piirist kümnekonna kilomeetri kaugusel.
„Ei, kust te praegu tulite,“ täpsustas sõjaväelane.
„Aa, praegu käisime Arpi järve vaatamas,“ ütlesin.
„Kas teiega oli keegi veel?“
„Ei.“
„Päris kindel ikka? Kas kumbki teist eraldus mingiks ajaks?“
Sorry, aga see oli juba naljakas. Mida me teinud olime, et niimoodi pinnima hakati? Kinnitasin, et olime kogu aja kahekesi.
„Kas te käisite kuskil veel?“ ei jätnud sõjaväelane.
Nüüd hakkas mulle juba vaikselt koitma. Lähen selle jutustamiseks poole tunni jagu ajas tagasi. Guugeldamise tulemusena olin hommikul selgeks teinud, et Gruusia piiri lähistel tasub külastada üht järve. Arpi järv oli täitsa kena, aga meile pakkus hoopis enam huvi see, mis jäi maantee ja Arpi järve vahele: külakesed, sealsed räämas majad, surnuaiad.
Jah, just, surnuaiad. Nende külakeste juures oli kaks maha jäetud surnuaeda. Olete lugenud Harry Potteri neljandat osa, kus Voldemort ühes surnuaias ellu ärkab? Täpselt selline võis see surnuaed minu arvates välja näha. Nii kõhe, nii põnev, öisel ajal ei oleks tahtnud seal kindlasti olla.
Mari peatus ja mina jooksin kruusateest veidi eemale surnuaiast pilti tegema. Hauakivid olid nii kulunud, et nimesid ega aastaid näha polnud. Vaid ühel hauakivil tuvastasin aastanumbri 1946, küllap oli see surma-aasta.
Kui läksin tagasi auto poole, nägin üht meest meie lähedal telefoniga rääkimas. Naersime Mariga, et ilmselt helistab ta politseisse, et meie peale kaevata. Täitsa lõpp, see polnud nali. Ta tegigi seda.
Niisiis – tunnistasin sõjaväehärrale, et tõepoolest tegime veel ühe peatuse ja pildistasime surnuaeda.
„Miks te surnuaeda pildistasite?“ päris mees.
„Eee.. noh, ta nägi selline eriline ja huvitav välja…“ vastasin. Kas ma olin mingi imelik või haiglase fetišiga inimene, et pildistasin surnuaeda? Jumala eest, see pole asi, mida ma igal reisil teeksin – aga see kalmistu oli tõesti kummaline.
Ta tahtis tehtud pilte näha ja palus need telefonist ära kustutada. Tegin nagu kästud. Aga iPhone’i üheks võluks on ju see, et pilt läheb esialgu kustutatute kausta, kust saab selle 30 päeva jooksul taastada…
Sõjaväelane süvenes meie passidesse – ta vaatas kõik viisad ja templid ükshaaval üle. „Kas te olete Venemaalt?“ küsis ta mingi hetk. Ee, ei.
Kuna situatsioon oli üsna arusaamatu, söandasin lõpuks pärida, miks on surnuaia pildistamine sedavõrd keelatud.
„Noh, see pole armeenia surnuaed,“ vastas mees.
„Aa, okei, kelle surnuaed see siis on?“ küsisin pahaaimamatult.
Sõjaväelane sattus tõelisse kimbatusse ja otsis sõnu. Sekund hiljem päästsin ta olukorrast ja ütlesin: „Okei, saan aru, ei ole teema, millest rääkida. Las ta olla.“
Mees lõpetas meie passide lappamise ning jäi lihtsalt ringi vaatama. Uurisin, et mida me ootame või nii…
„Kohe jõuab kohale natšalnik. Me ei saa teid enne minema lasta,“ vastas ta.
Okei, taga targemaks, me tegime nii räige rikkumise, et lisaks kahele mehele (kellest üks on enamuse ajast vait olnud) kutsutakse veel keegi kohale. Paari minuti pärast saabuski järgmine auto – sealt hüppas välja viis meest! Ehk siis meie surnuaia pildistamine päädis sellega, et kohal oli seitse sõjaväelast!
Kui ülemus meie juurde jõudis, ütles meiega kogu aja rääkinud mees, et tüdrukute passid on korras. Siis lisas ta midagi armeenia keeles.
Natšalnik, maksimaalselt 30-aastane mees, oli üldiselt meie vastu sõbralik, kuid küsis siis otse: „Mida te olete viimased kaks nädalat Armeenias teinud?“
Oota, mida-mida? Me oleme siin olnud vaid tund aega!
Mehed kaevusid jälle meie passidesse, mille peale selgus, et nad olid lihtsalt sisenemise kuupäeva valesti vaadanud ja kujutanud ette, kuidas me viimased kaks nädalat oleme piiri lähedal kõike lubamatut teinud. Mis iganes see ka oleks olnud.
Lõpuks soovisid nad meile head sõitu Jerevani poole ning soovitasid lahkelt olla ettevaatlik, sest trassil on palju remonditöid. Kogu vahejuhtum kestis umbes 15-20 minutit.
Kui ära sõitsime, oli meie peas vaid üks mõte: ??????
Kas meid tõesti peeti mingiteks spioonideks, kes mitu nädalat piiri ümber luurasid?
Mari tunnistas, et oli eriti hirmul – kuna ta vene keelt ei kõnele, siis ei saanud suuremast osast vestlusest aru (ja sõjaväehärradele ei meeldinud väga, kui samal ajal eesti keeles rääkisime). Ta olevat isegi kujutanud ette, milline võib olla Armeenia vangla…
Aga surnuaia pildistamine? Me ei saanud päris lõpuni aru, miks see oli keelatud ja mis surnuaed ta olla võis. Stsenaariume on palju. Armeenlased ja aserid ei saa läbi ja on olnud ka sõjas – äkki oli see aserite surnuaed?
1946 ühel hauakivil viitab maailmasõja perioodile – samas sõda lõppes ju 1945.
Äkki on Armeenia ajaloos olnud mingi genotsiid ning see on ohvrite haud? Internetist otsides leidsin, et genotsiid on küll aset leidnud, kuid teisel perioodil.
Oli see mingi massihaud? Ei näinud välja – hauakivisid oli palju.
Hiljem guugeldades leidsin ma aga midagi põnevat. Arpi järve lähistel (kaardil oli isegi märgitud koht, päris sinna me ei sõitnud) asub maha jäetud islami surnuaed. Vaatasin selle pilte ning need hauakivid on ikka päris sarnased. Äkki asub Arpi järvest kümne kilomeetri kaugusel teine islami surnuaed?
Järjekordne küsimus oleks loomulikult, miks ei tohi me islami surnuaeda pildistada? Selgub, et Armeenias on püütud pikka aega islamit alla suruda, jätta mulje, et nende riigis seda pole. Kui kunagi oli Armeenias palju mošeesid, siis tänaseks on need hävitatud. Ainus paikneb pealinnas Jerevanis.
Kogu vahejuhtum oli igal juhul meie jaoks müsteerium.
