Lugu sellest, kuidas piloot mulle küüti pakkus ja lennukiga linna viskas. Ja kuidas MINA lennukit juhtisin ning õhus akna avasin
Kui ma olin kolm aastat tagasi Ladina-Ameerikas, saatis Geidi mulle video Great Blue Hole’ist ja küsis, kas sinna ka lähen. Toona jäi Belize mu trajektoorilt kõrvale, kuid ma ei unustanud seda paika. Täna käisin seal ära.
Põhimõtteliselt saab Blue Hole’i juurde minna laevaga (snorgeldama ja sukelduma) ning lennukiga (siis näeb kogu vaadet). Kuna ma pole kõige suurem snorgeldama-sukelduja, siis see variant kukkus mu jaoks kohe ära. Pealegi kuulsin, et sukeldumisel ei saa õiget pilti Blue Hole’ist. See on lihtsalt nagu iga teine koht, kus sukelduda.
Niisiis broneerisin lennu ära juba nädalake enne Belize’i minekut. Kui ma täna hommikul lennujaama saabusin, teatati mulle selline tore asi, et olen ainus reisija lennul. Vahi värki, miks ka mitte. Seejärel lisati, et kuna õhusõidukis pole piisavalt kütust, tuleb meil lennata San Pedrost (Belize suurima saare Caye Ambergrisi pealinn) Belize Citysse. Ja seega läheb meie lend tunnisest pooleteisetunniseks. Aga minul oli plaanis minna kellaühese laevaga tagasi mandrile. Lubati, et ma jõuan õigeks ajaks tagasi.
Kuigi tegemist oli lennureisiga, siis mingeid turvameetmeid ei rakendatud. Keegi ei kontrollinud, kas mul on terariistu kaasas, liigset vedelikku või jumala eest mingisugune lõhkekega. Ma ei ole kindel, kui hea või tore see on. Vähemalt jäi mul veepudel alles.
Viiekümnendates piloot Rupert oli muhe tüüp. Ta uuris, kuhu ma pärast meie lendu minna plaanin. Selgitasin, et tahaksin jõuda kellaühesele praamile, et siis Belize Citysse minna. „Ahsoo, sul on kiire? Tahad, ma viskan sind lennukiga pealinna?“ küsis ta.
Saate aru, Rupert pakkus mulle lennukiga Belize Citysse viskamist nagu oleks see samaväärne autoga kodust kesklinna viimisega. Loomulikult olin ma nõus, sest selliseid pakkumisi ei tule just kuigi tihti.
Olin ostnud lennupileti piloodi kõrvale. Jah, Blue Hole’i reisidel on selline omapärane asi võimalik. Ma ei saa öelda, et vaade sealt kuidagigi parem oleks olnud, aga teadmine, et ma lendan piloodi kõrval, oli äge. Kaaspiloot ikkagi, nagu piletil kirjas oli.
Pärast seda, kui me Belize Cityst olime kütuse ära võtnud, jätkus teekond Blue Hole’i poole. Ruperti sõnul asub Blue Hole enam-vähem sama kaugel nii Belize Cityst kui ka San Pedrost. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja ja ei suutnud uskuda, kui ilus see kõik on. Erinevad sinised värvid vahetusid, kord tumedam ja kord heledam, sillerdasid imeliselt, nende keskel olid kümned saared. Lendasime enamuse ajast umbes 600 meetri kõrgusel.
Ma pean ütlema, et Rupert ei tegelenud lennuki juhtimisega kõige andunumalt. Vahepeal meenus talle, et midagi oli paberites täitmata, ta haaras kaustiku kätte ja hakkas sinna midagi kirjutama. Käed lasi roolist lahti. Ee, me oleme praegu õhus ja kas ei peaks lennukit juhtima?
Nagu Rupert oleks teadnud, mida ma mõtlen, ütles ta mulle, et ma juhiksin endapoolse rooliga. Ma panin käed rooli külge ja juhtisin lennukit. Aga vähe sellest. Ta küsis, kas ma tahan lennukit pöörata. Ja ma pöörasingi. Ja lennuk liikus. Mina liigutasin rooli ja lennuk liikus! Vauuu!
Ja siis me jõudsime lõpuks Blue Hole’i juurde. Et ma saaksin häid pilte ja vaadet nautida, tiirutas Rupert Blue Hole’i ümber. Aknast ei tule head pildi? Pole hullu, teeme akna lahti! Päris telefoni ma ei julenud välja sirutada, aga käega proovisin küll õhku. See oli jahe, aga mitte väga külm. Eeldatavasti olime sel hetkel mõnesaja meetri kõrgusel.
Fenomenaalne. See kõik oli lihtsalt nii äge. Kirjutan seda teksti õhtul ja ma ei tea, kas suudan suurte emotsioonide tõttu magamagi jääda (kuigi lennust on juba kaheksa tundi möödas). Kui palju selline asi maksis, võite te ehk küsida? Nojah, las see parem jääda.
Sama lugu nagu eelmise postitusega: piltide vaatamiseks tuleb neile klikkida. Ja jätkuvalt on nad kõik töötlemata, täpselt selline pilt mulle vastu vaataski.
