Oh, Rio, kuidas ma sind armastan!
Juulis kirjutasin ma blogipostituse (lugeda saab SIIN) sellest, kuidas ma nägin Tallinnas Stroomi rannas meres inimesi tantsimas. See kõik päikeseloojangu taustal tekitas minus nii väga Rio de Janeiro tunde. Võtsin seda kui märki, et nüüd on aeg Riosse tagasi minna. Pärast ligi nelja aastat.
Vaagisin seda ideed veidi aega enda peas ja umbes kaks kuud hiljem oli mul tunne: nüüd on õige hetk piletid ära osta. Ostsingi. Karnevali ajaks, sest see oli asi, mis eelmine kord jäi nägemata – karneval toimub igal aastal veebruaris või märtsis, mina olin toona Rios maist juulini.
Neljapäeval, tund pärast mu Riosse jõudmist, kirjutas ema mulle Facebookis: „Kas oled jõudnud kohale oma armsasse Rio de Janeirosse?“ Jah, armsasse. Sest kõik need aastad olen ma rääkinud Riost nii soojades ja helgetes toonides. Midagi lihtsalt on Rio de Janeiros, vähemalt minu jaoks. Midagi sellist, mis ei jäta külmaks – paneb armastama või vihkama. See linn on lummav, põnev ja ka, mis seal salata, ohtlik.
Neli aastat tagasi olin ma Rio de Janeiros nende talvel, kuid minu arvates oli ilm toona ideaalne. Vihma nägi haruharva ning sooja oli alati vähemalt 25 kraadi. Siia saabudes lootsin ma, et küllap on ilm nüüd VEEL parem. See oli küll pettumus. Minu saabudes oli taevas rohkem näha pilvi kui päikest. Iga päev on natukenegi vihma sadanud. Kohalikega rääkides selgus, et selline ongi Rio suvi. Päeval on väga kuum ja õhtul õnnistatakse linna sahmaka vihmaga. Küll aga, nentisid kohalikud, et viimasel ajal on vihma natuke liiga palju olnud ja see pole enam nii tavapärane. Loodan siis, et varsti läheb paremaks.
Selle nelja päeva jooksul olen ma asju siin võrdlemisi vabalt võtnud. Ei pea otseselt kuhugi jooksma, sest jään Riosse ligi kolmeks nädalaks. Ja mis on veel parem kui uitada sihitult Copacabanal ringi?
Oh, Rio, kuidas ma sind armastan!
