Kuidas 70 aasta kõige rajum vihm kõrbes mu plaanid peaaegu segi lõi.. ja veel nädal enne evakueeriti linnast kõik turistid!
Istusin Santiago hostelis, kui minuga hakkas rääkima üks kohalik noormees. Rodrigo oli ta nimi. Selgus, et ta töötab San Pedro de Atacama linnas ühes hostelis. Rõõmustasin, et temaga kohtusin – nüüd saan ju talt pärida sealsete ekskursioonide ja võimaluste kohta.
Rodrigo uuris, millal ma San Pedrosse sõidan. Vastasin rõõmsalt, et homme.
Rodrigo silmad läksid suureks. „Kas sa pole uudistega kursis?“
Mis uudistega?!
Ta istus minu kõrvale ning näitas YouTube’is üht uudisklippi sellest, mis seal toimub.
Üleujutused.
Atacama kõrb on üks kuivemaid kohti planeedil, kuid paar nädalat tagasi sadas seal ühe päeva jooksul maha peaaegu selline kogus vihma nagu tavaliselt ühe aasta jooksul. Loomulikult ei oldud millekski selliseks seal valmis ning valitses kaos. Kuna seakandis pole kuigi palju puid, mille juured imaksid vett, siis ei kadunud vihmavesi eriti kiirelt kuhugi.
„Uudistes öeldi, et viimati oli San Pedros selline üleujutus 70 aastat tagasi. Veidi üle nädala tagasi anti linnavalitsuse Facebooki lehel teada, et kõik turistid peavad evakueeruma,“ selgitas Rodrigo.
No täitsa lõpp, kuidas küll minuga selliseid asju juhtub?! Küsisin Rodrigolt nõu, mida peaks tegema – mul on homme hommikul lend, aga ilmselt tasub riskida ja sellele minna?
Rodrigo oli San Pedrost ära tulnud täpselt vahetult enne ujutusi, nii et ta polnud väga täpselt kursis hetkeolukorraga. „Ühte asja tahan ma sulle südamele panna – ole ettevaatlik. Enne seda, kui sa San Pedrosse sõidad, uuri ilmaennustust. Kui lubatakse järgnevateks päevadeks vihma, siis ma sinu asemel Calamast (linn, kus asub lähim lennujaam) San Pedrosse ei sõidaks. Sõidutee San Pedro ja Calama vahel läheb sellisesse kõrgusesse, et vihmavesi jäätub ja autod ei saa sealt läbi sõita. Olen aastate jooksul näinud palju turiste, kes jäävad oma lennust maha, sest lihtsalt ükski buss ei sõida Calamasse,“ jutustas ta.
Niisiis läksin ma järgmisel hommikul Santiago-Calama lennule, ilma et ma teaksin, kas jõuan õhtuks San Pedrosse. Lennujaama jõudes astusin otse turismiinfosse ja küsisin, kas on mõtet minna. Sealne naine oli veidi ebalev. „Noh, raske on öelda.. paljud ekskursioonid pole veel avatud. Me tegeleme ikka veel kahjudega,“ kogeles naine. Pinnisin teda edasi ja uurisin, kas järgmisteks päevadeks lubatakse sellist vihma, millega oleks mul oht mitte lennule jõuda. Ta kinnitas, et sellist vihma enam ei lubata. Niisiis oli asi minu jaoks selge: ma lähen San Pedrosse.
Nagu mainitud, siis enamikesse kohtadesse ekskursioone veel ei tehtud. Hetkel oligi kokku ainult kaks võimalust: Valle de la Luna ja Tatio geiser. Mõlemad olid minu saabumise päeval esimest päeva taasavatud.
Uurisin järgmisel päeval Valle de la Luna ekskursioonil olles meie giidilt Nicole’ilt, mida vihm turismitöötajatele tähendas. „Need vaatamisväärsused olid kinni kaks nädalat, mis tähendab, et mina olin töötu kogu selle aja. Kuna me oleme kõik nii-öelda vabakutselised, siis raha me selle aja eest ei saanud. Põhimõtteliselt sundpuhkus. Ja asja juures on halb see, et San Pedro on päris kallis linn,“ seletas Nicole.
Niisiis, kokkuvõtvalt võib öelda, et tegelikult mul vedas. Kui ma oleksin tulnud San Pedrosse mõni päev varem, oleksin näinud vaid linna poriseid tänavaid.
