8 lugu Rio de Janeiro vargustest (kas relvaähvardusel või salaja)
Foto: Pixabay
Rio de Janeiros on palju pikanäpumehi ning vargusi tuleb ette pidevalt. Panen siia kirja lood, mis on juhtunud inimestega, keda ma tunnen või mida on mulle rääkinud siinsed tuttavad.
Relvaähvardusel tuli asjad loovutada. Pimedas ei tohi mitte mingil juhul randa minna, sest on üsna kindel, et sinult röövitakse kõik, mis vähegi võimalik. Kõnealune juhtum leidis aset maailmakuulsal Ipanema rannal umbes kell seitse õhtul – päike oli küll loojunud, kuid väljas polnud pime. Äsja oli ranna lähedal toimunud pidu ning ümberringi oli veel palju rahvast. Koolikaaslane istus randa maha ja võttis telefoni välja. Hetk hiljem osutas keegi relvaga tema poole ja nõudis mobiili endale. Teised inimesed, ka politseinikud, polnud kuigi kaugel. Aga keegi ei näinud ega kuulnud.
Käsi otse kotti. See lugu juhtus Markoga, kui olime koolikaaslastega peol. Peopiirkonnas Lapas kõnnib ringi palju tegelasi, kes pakuvad soovijatele tekiilashotte. Ühel hetkel tundis Marko, et tekiilamüüja käsi püüab tema üleõlakotti pääseda. Marko ütles, et tal polnud nagunii midagi väärtuslikku kotis, nii et varas oleks igal juhul jäänud pika ninaga.
Peoõhtu lõppes vargustega. Kui Marko oli sellel peol piisavalt kaine selleks, et tajuda, et kellegi käsi uitab tema kotis, siis kõigil nii hästi ei läinud. Järgmisel päeval oli kuulda mitut lugu, kuidas koolikaaslased jäid pidutsedes asjadest ilma. Kuidas täpselt, ei tea. Nemad ise ka vist ei tea.
Rannakaupmehed müüvad ja näppavad. Koolikaaslane Ben jutustas, kuidas nägi, et rannakaupmees püüdis haarata kaasa rannalise koti. Keegi turist nautis päikest niimoodi, et käekott oli kõrval (seda ei tohi teha) – rannakaupmees haaras selle mööda minnes kätte ja viskas edasi oma sõbrale, kes püüdis koti kiirelt enda asjadesse peita. Aga Ben nägi seda ja hõikas, et oota-oota, mida sa teed. Rannakaupmees viskas koti maha ja lahkus nagu midagi poleks juhtunud.
Takso peatati ja kõik asjad võeti kaasa. See lugu jõudis minuni üle mitme inimese, nii et ma pole kindel, kui tõene ta on ja kui palju telefonimängus juurde tulnud või kaduma läinud. Nimelt kolis üks horvaatlannast koolikaaslane ühest kohast teise ning kasutas selleks Uberi teenust. Ta ei jõudnud taksos pikalt istuda, kui sõiduk peatati ning blond õbluke tüdruk pidi loovutama absoluutselt kõik asjad. Isegi oma kohvri. Ta läks Horvaatia saatkonda ning sai ajutise dokumendi, et pöörduda tagasi kodumaale. Pidi pühapäeval lendama tagasi Horvaatiasse, kuid mina nägin teda pühapäeva õhtupoolikul veel siin. Seepärast polegi ma selle loo täpsuses päris kindel. Kahjuks ei tekkinud võimalust küsida, mis siis täpsemalt juhtus.
Rööv koduukse ees. See lugu pärineb nelja aasta tagusest ajast. Minu sõber Sebastien elas favelas ning teda rööviti Rios elatud aastate jooksul kaks korda – üks kord otse koduukse ees.
Anna kott siia! Hostelisse lendas just sisse austerlanna, kes teatas, et teda püüti rannas röövida. Ma vangutasin pead ja ütlesin, et oh ei, pimedas ei tohi randa minna. Tüdruk seletas, et nad olid seal mingi peorahvaga ning just see, et inimesi oli ümber, aitas ära hoida varguse. Nimelt olid vargad lähenenud kahel korral ja püüdnud tüdruku kotti ära tõmmata. Tüdruk ei andnud. Eks ta oli piisavalt vägijooki tarbinud ning julges varastele vastu vaielda.
Alati kaks telefoni kaasas. Minu portugali keele õpetaja Jean jutustas, et temal on alati kaks telefoni kaasas. Ühes taskus on vanem Samsung, mille ta varguse korral kohe röövlile ulataks, ning teises iPhone, mida ta päriselt kasutab. Tark idee.
Üleüldiselt nentis Jean, et carioca ehk Rio elanik on alati väga valvel ja kahtlustav. Alati võib keegi tahta liiga teha, nii et inimesi ei tasu usaldada. Kurb tegelikult.
