Kuidas ma leidsin Tallinnast tükikese oma unelmate linnast
Saabusin Rio de Janeirosse 2015. aasta mais ning mind tabas üsna kohe äratundmine – see on nii minu linn. Miski selles paigas oli minu jaoks sedavõrd ligitõmbav, lummav ja põnev. Ainuüksi mööda Rio tänavaid kõndimine tegi mind õnnelikuks. Jäin sinna kaheks kuuks. Lahkudes teadsin, et tulen siia kindlasti kunagi tagasi, sest Rio de Janeirost oli saanud minu lemmiklinn maailmas.
Tänaseks olen ligi kaks aastat elanud Tallinnas merest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Päikeseloojanguid olen seal käinud nautimas võrdlemisi harva. Sel soojal kolmapäeva õhtul olin igatahes rannas väga õigel ajal.
Stroomi-Pelguranna surfialale lähenedes silmasin üht seltskonda vees, muusika taustaks mängimas. Kuigi esmalt arvasin, et muusika on vene keeles, siis lähemale jõudes mõistsin, et see on portugali keel (aus viga, sest portugali keel kõlabki kohati nagu mõni slaavi keeltest). Selgus, et rahvas ei jõlkunud niisama vees, vaid mõned paarid tantsisid. Oi, kui romantiline see oli – nad tantsisid bossanova saatel imeilusa päikeseloojangu taustal. See vaatepilt koos muusikaga tekitas minus tunde, et olen Copacabanal.
Ägedalt riolik oli muide seegi, et kalda lähedal oli väikesele saarekesele ehitatud uhke liivaloss. Ka Rio de Janeiros on Copacabana rannal alati uhked liivalossid, mille eest turistid meistritele münte poetavad.
Mul pole Eestis kunagi tekkinud sellist Rio de Janeiro tunnet nagu sel pooltunnil. Kõik oligi nagu Copacabana või Ipanema rannal. Geidi naeris hiljem, et mismoodi saab Stroomi rand tekitada Rio de Janeiro tunde. Aga sai.
Lõpetuseks Brasiilia muusiku Tom Jobimi laulusõnad, mis ilutsevad ka Rio de Janeiro rahvusvahelise lennujaama seinal:
Minha alma canta //Minu hing laulab
Vejo o Rio de Janeiro // Näen Rio de Janeirot
Estou morrendo de saudades // Ma suren igatsusest ta järele
Rio, seu mar, praia sem fim // Rio, tema meri, lõputud rannad
Rio, você foi feito prá mim //Rio, sind loodi minu jaoks
Nõus Tom Jobimiga.
