Kuidas ma uskumatult ootamatus kohas põrkasin kokku eestlasega.. kes on rohkem reisinud kui mina!

Maailm on ikka nii väike ja igas maailma nurgas pidi ju eestlane leiduma..

Enne kui ma jõuan selle ootamatu kohtumise juurde, siis vestan ühest paljudest põhjustest, miks ma Rio de Janeirosse tulin. Kui ma siin viimati olin, siis tutvusin kahe tüdrukuga (üks Uus-Meremaalt ja teine Inglismaalt), kes käisid siin keeltekoolis. Või nii? Ma tahan ka, kui järgmine kord tulen, mõtlesin toona. Loomulikult on unistused mõeldud selleks, et nad täituksid – vähemalt minu maailmas.

Niisiis sel korral Rio reisi broneerides guugeldasin ja uurisin võimalusi, kus võiks õppida portugali keelt. Liisk langes Ipanemal asuvase Caminhose keeltekoolile. Võtsin kursuse kaheks nädalaks – viis päeva nädalas ja neli tundi päevas. Seega kahe nädalaga 40 tundi. Peaks nagu kompenseerima korralikult selle, et kuu aega oma Tallinna portugali keele tundides poppi teen.

Enne kursuse algust tegin ära tasemetesti ning sain tulemuse, millega olin rohkem kui rahul: B1+ (keeletasemed alustades madalamast on A1, A2, B1, B2, C1, C2) ehk korralik ja tugev kesktase. Grupid on Caminhoses mõnusalt väikesed ning üritame hästi palju vestelda. Lisaks minule on veel tunnis ameeriklane Maximus, sakslane Ben ja kanadalane Daniel. Õpetaja Jean on umbes minuvanune, võib-olla isegi noorem. Ta on sõbralik, küsib palju, uurib, selgitab, laseb rääkida, julgustab. Hea aura on.

Caminhose plussiks on ka see, et hästi palju korraldatakse ühisüritusi. Näiteks just enne selle postituse kirjutamist käisin sambatunnis., mis oli tasuta. Noh, karneval on ju tulemas, väike sambaoskus kulub igal juhul ära.

Esmaspäeval, esimesel koolipäeval, toimus pärast tunde selline infolõuna. Selleni oli veel hetk aega, kui mina kõrvale potsatas üks tüdruk, kes minuga lobisema hakkas. Ta uuris, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja küsisin, kust tema. Seepeale katkestas aga austraallanna kõrval istunud kutt mind ja küsis üle, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist.

„Mina olen ka Eestist,“ ütles ta.

Kuna ümberringi oli sumin, ei saanud ma päris täpselt aru, mis ta ütles. Küsisin portugali keeles üle, et mida. Ja ta kordas oma lauset. Eesti keeles. Ja mina olin jahmatusest keeletu. Ma olen Ladina-Ameerikas võrdlemisi palju ringi käinud, aga mitte kunagi pole ma siin kohanud eestlast. Mitte kunagi. Ja nüüd ma kohtan üht eestlast Rio de Janeiros keelekursustel.

See tüüp oli Marko (minuga postituse avapildil). Ta on samasugune reisientusiast nagu mina, pikalt reisinud ja sellest mitu aastat olnud Lõuna-Ameerikas. Meile mõlemale on latiinokultuur südamelähedane. Selgus ka selline väike tõsiasi, et Marko on reisinud rohkem kui mina! Kui ma olen nüüdseks käinud 78 riigis, siis temal on neid riike 85 kanti.. Ma pean tunnistama, et ta on ainus eestlane, keda ma isiklikult tunnen ja kes oleks rohkem reisinud kui mina. Väike sõrmenips ego pihta või nii – aga heas mõttes loomulikult ;) Õnneks märkis Marko ise seda, et ka tema ei tunne ühtegi teist eestlast, kes oleks rohkem reisinud kui mina. ;)