Kui sinu unistused ei hirmuta sind, pole nad piisavalt suured!

Mulle kirjutas möödunud nädalal üks endine töökaaslane, kellega polnud pikalt suhelnud. Ta küsis, kas oleksin nõus kohtuma tema ja ta tütrega.

Miks ometi, imestasin ma. „Ta on sinu blogist väga vaimustuses ja tahab lihtsalt sinuga tuttavaks saada,“ kõlas Irene vastus.

Läksingi järgmisel päeval neid külastama ning sai tükk aeg reisimisest räägitud.

Irene 17-aastane tütar Laura Johanna on peagi ka ise alustamas elu üht suurimat seiklust. 17-aastane.. see on sama vanus, kui kõik algas ka minu jaoks. Mina läksin siis esimest korda üksinda välismaale. Kuigi eeldasin, et kaks nädalat Hispaanias keeltekoolis olles hoolitseb perekond, kelle juures elasin, minu eest, siis nii see polnud. Perekond andis mulle ainult eluaseme, mitte midagi muud. Väike tüdruk, esimest korda üksinda välismaal. Päris segaduses, võib-olla ka veidi hirmunud. Mäletan seda, kuidas laotasin linnakaardi enda ette voodile ning püüdsin asjadest aru saada. Linna peale minnes avastasin, et mulle meeldib üksi ringi uidata.. ma armusin Barcelonasse täielikult. Ka nüüd, pärast kümmet aastat on Barcelona üks mu lemmiklinnadest.

Aga Laura Johanna on hoopis kõrgelennulisem kui mina, sest tema läheb aastaks Uus-Meremaale ja Austraaliasse. Sellised vahetusõpilase programmid pole üldse odavad, hinnad jäävad 10 000 euro kanti. Aga Laura Johanna oli nii tubli, et kogus selle raha tänu toetajatele ise kokku. Novot, hoopis asjalikum kui mina selles vanuses – minu keeltekooli raha maksid ikkagi vanemad.

Kui Laura Johanna ütles (või õigemini ütles seda tema ema Irene), et olen talle inspiratsiooniks, siis ma saan vastata samaga: Laura Johanna on oma tublidusega minule inspireeriv.

Ka üleüldiselt.. sellised hetked, kui keegi mulle kirjutab ning nimetab mind oma inspiratsiooniks.. need teevad mu päevad hoopis rõõmsamaks! Otsisin välja ühe kirja, mille sain mõni aeg pärast oma esimese raamatu „Maailma peal ripakil“ välja andmist. Siin see on:

Tere, Liina. Tahtsin Sind tänada selle imelise raamatu eest, mille oled kirjutanud. Jäi raamatukogus kohe silma uute raamatute hulgas, väga huvitav pealkiri, seega otsustasin seda lugeda. Nüüd, viis päeva hiljem sain raamatuga lõpule.

Pärast iga peatükki hakkasin tohutult unistama, sest oled külastanud neid riike, mis on hetkel minu peas. Sealjuures ka Islandi, mis on totaalne nr. 1 riik, kuhu jõuda tahan. Inimesed räägivad, et mul on niigi vedanud, et olen alles 16-aastane, aga külastanud juba 19 riiki, aga mul ei saa küllalt.

Kui algul tundus üksinda reisimine mulle kindel „ei“, siis tänu sinu raamatule ma lausa tahaksin üksinda reisida. Workaway oli minu jaoks täiesti uus asi, mille raamatust teada sain ning vaikselt mõtlen ka juba selle peale, sest sinu kogemused on olnud tõesti võrratud. Tõeliselt hea raamat, soovitan seda ka kindlasti oma tuttavatele. Aitäh Sulle!

Ja rääkimata sellest, et minuni on jõudnud info, et vähemalt kolm inimest on kirjutanud MINUST oma riigikirjandis. Ühes elu tähtsamas kirjatükis. Kaks neist andsid mulle ise sellest märku (tänavu) ja ühe kohta tuli info minu endiselt eesti keele õpetajalt, kes seda riigikirjandit parandas (2016).

Kui sinu unistused ei hirmuta sind, pole nad piisavalt suured!