Olen liiga vana ja minu elu Mehhikos oli ka liialt ekstreemne – kaks asja, mida sel laupäeval mõistsin!
Sel nädalavahetusel toimus Tallinnas Radissoni hotellis vabatahtlike aastakohtumine. Kutsutud olid kõik, kes viimase aasta jooksul EVS-i kaudu vabatahtliku teenistuse läbisid. Kui kuupäev lähemale jõudis ja mul laupäeva päevaks otseseid plaane polnud, otsustasin minna. Lõpuks ometi saab rääkida oma vabatahtlikust tööst Mehhikos kellegagi, kes pole sellest juba tüdinud. Sest see on tavapärane – inimesed, kes pole asjaga seotud, tüdinevad võõrast teemast.
Vabatahtlikke oli kohal umbes 15 ning õige pea sain aru kahest asjast: ma olen liiga vana selle seltskonna jaoks ja minu Mehhiko-kogemus oli üsnagi ekstreemne.
Esmalt vanusest. Ärge saage valesti aru, kindlasti ei pidanud ma ennast teistest paremaks. Mõnda aega välismaal elanud noored on oma eakaaslastest märksa täiskasvanulikumad, tublimad ja asjalikumad. See käis ka nende noorte kohta. Aga paljud neist olid äsja gümnaasiumi lõpetanud, enamik 20ndates eluaastates. Ja mina? 28 aastat vana.
Mitte et see halb oleks, ma ei tundnud ennast kehvasti. Kuid enamikul sellest seltskonnast on kõik ees, vabatahtlik töö muudab paljuski nende elu, nad panid uued perspektiivid paika. Mina nautisin küll täiel rinnal Mehhiko kogemust, kuid see ei muutnud otseselt mu elu (jah, ma hakkasin veel rohkem Eestit hindama, aga seda tegin ma nagunii). Minu jaoks oli käik Mehhikosse üks mõnus vahepala, kuid sihid ja mõtted olid pigem selged. Lihtsalt oli vaja veidi värskendust ja mugavustsoonist välja astumist.
Ja nüüd kogemusest. Seminariruum jagati mõtteliselt kaheks ja paluti valida endale sobiv nurk – ühel pool oli täielik rahulolu oma vabatahtliku teenistusega, teisel pool rahulolematus. Peaaegu kõik seisid täieliku rahulolu nurgas, mina olin sellest veidi eemal ning paar inimest olid minust veel edasi rahulolematuse suunas. Küsiti, miks mina ei jäänud oma teenistusega täiesti rahule. Hakkasin välja tooma põhjuseid ning ma polnud lõpunigi jõudnud, kui kõik minust edasi rahulolematuse suunal olnud tüdrukud tõttasid mööda. Nad said aru, et minu kogemus oli märksa ekstreemsem kui nende oma.
EVS ehk Euroopa Vabatahtlik Teenistus korraldab vabatahtlikke teenistusi Euroopas ning ma isegi ei tea, mis lepingu järgi sattusin mina erandkonnas Mehhikosse. Sellesama diiliga sattus üks tüdruk märtsis Hondurasesse ja teine Vietnami. Muide, viimane oli ka aastakohtumisel. Niisiis olime mina ja Liisu seal ainsad vabatahtlikud, kes käisid väljaspool Euroopat.
Siis ma kuulasingi neid vabatahtlikke – ja neil tundus kõik nii lihtne olevat. Mõned iluvead kodudes, hõõrumised teiste vabatahtlikega, koerakaka tänaval.. ja siis tulin mina letti sellega, mis mul Mehhikos oli. Elasin kõledas majakarbis keset tühermaad (Geidi kommenteeris pilte nähes, et arvas, et läksin Mehhikosse, mitte Afganistani), tubadel polnud uksi (isegi mitte vetsul), WC oli nurga taga ning duši all käimine tähendas kopsikuga külma vee pähe kallamist (selle vee tõid enne ämbritega tuppa), akendel polnud moskiitovõrke (mis tähendab, et meid külastasid suured prussakad ja ka skorpionid - postituse fotol panengi akendele ise võrku ette), külmkapp läks kuuks ajaks katki, vastuvõttev organisatsioon ei viitsinud meiega tegeleda. Oh, neid probleeme oli tegelikult veel. Kui kohtumisel toodi välja, et EVS tagab vabatahtlikule struktuuri, kergitasin mina kulmu – mul küll mingit struktuuri polnud.
Sealjuures pidasin ma seda kõike praktiliselt kogu vabatahtliku aja normaalsuseks. Mingil kummalisel põhjusel ma eeldasin, et kõik vabatahtlikud elavad sellistes tingimustes.
Kui arvasin, et äkki Vietnami vabatahtlikul olid sarnased probleemid, siis selgus, et tema elas kolmekordses majas, mille katusel oli rõdu ja neil oli isiklik kokk. Iseenesest võinuks ju eeldada, et Vietnami ja Mehhiko tingimuste vahele saab võrdusmärgi tõmmata, kuid tuli välja, et hoopis kaks erinevat kogemust. Aga samas, vaadates nüüd sellele tagasi, ma ei vahetaks enda kogemust ühegi muu vastu. Tegelikult oli ikka kuradi äge. Kui paljud teist on WC-s skorpioniga tõtt vaadanud?
