Keegi paneb saalis kärtsu peeru ja teine räägib häälekalt telefoniga – minu kaunis õhtu teatris

Mõni nädal tagasi Celestunist Meridasse sõites jäi mulle silma ühe teatrietenduse reklaam: Dios mio, hazme viuda, por favor ehk siis Mu jumal, tee mind palun leseks.

Lugesin netist selle kohta ja selgus, et tegemist on viie erinevas vanuses naise vestlusega. Nad räägivad, miks on parem meesteta elada. Tundus põnev. Ja hetkel, kui nägin, et selles mängib ka Ivonne Montero, olin ma müüdud. Lähen tagasi umbes aastasse 2003, kui vaatasin seebikat „Nurjatu armastus“ ning mulle jubedalt meeldis Ivonne Montero tegelaskuju. Nüüd oli võimalus näha teda päriselus. Lapsepõlve unistusemaailm põimub päriseluga – need näitlejad, keda ma lapsest saadik olen vaadanud, on kuskil päriselt ka olemas!

Rääkides tuntud näitlejatest, siis seal mängis ka Helena Rojo. Tedagi oleme näinud päris mitmetes Eestis jooksnud seebikates.

Kui etendus pidi olema komöödia (oli ka täitsa naljakas), siis paras komöödia oli hoopis see, kuidas mehhiklased teatris käitusid. Kõigepealt tuleb muidugi mainida seda, et iga suvaline mehhiklane ilmselt seda etendust vaatama minna ei saanud – piletid olid ootamatult kallid. Kõige odavam pilet (rõdul) maksis umbes 18 eurot. Mehhiklase jaoks on see kallis. Aga ilmselt olid hinnad nii laes seetõttu, et etendus tuli pealinnast ja tuuritas ringi.

Minust vasakul pool istus keskealine paarike, kes etenduse esimesel kümnel minutil vahetas üsna palju kommentaare – ma ei tea, kas etenduse kohta, aga veidi häiriv oli see küll. Ja nad polnud ainsad, nii mõnedki teised sosistasid.

Rangelt oli keelatud toidu ja vee saali toomine, aga millegipärast krõbistasid paljud söögiga. Samal ajal, kui mina küsisin turvamehelt, kas ma võin kohvikust veepudeli kaasa võtta, siis ei lubatud. Öeldi, et kui tahan keset etendust juua, pean tulema saalist välja. Oleks pidanud nihverdama.

Minust paar istet edasi istus üks paarike, kelle meespool otsustas panna kärtsu peeru. Jah, täpselt nii oligi. Aga ta tegi lihtsalt väikese valearvestuse. Nimelt oli heli parajasti hästi kõva, aga siis järsku jäi kõik vaikseks. Ning tema otsustas täpselt sel hetkel puuksutada. Ma ignoreerisin seda, oleks olnud piinlik tema poole vaadata. Nemad naisega küll itsitasid.

Minu selja taga istunud naisel helises aga telefon. Vähe sellest, ta võttis selle vastu. Ja veel, kui sellest on vähe, siis rääkis ta kõva häälega, ilma varjamata. Eks kinos on ikka juhus olnud, et keegi võtab telefoni vastu, kummardab ja ütleb vaikselt, et ei saa rääkida. Sellel naisel oli kapitaalselt savi ja ta ei teinud isegi välja sellest, kui ma teda kritiseeriva pilguga vaatasin.

Kui mulle tundub see kõik nii totakalt naljakas, siis samas minu kõrval olnud vanem naine oli tõsiselt ärritunud. Mmh-itas päris korralikult.

Etenduse lõppedes plaksutati natuke ja lahkuti. Teist korda näitlejad lavale ei tulnud.