Keegi pussitab looma, pealtvaatajad juubeldavad ja mina nutan ehk Milline on Mehhiko härjavõitlus

Sel nädalavahetusel toimusid Sanahcatis pidustused. Kõige olulisemaks sündmuseks oli härjavõitlus.

Ma teadsin ette, et ega see mulle ei meeldi. Aga ma olen uudishimulik – maailma suhtes. Kuna ma polnud varem härjavõitlust pärielus näinud, tahtsin ma seda igal juhul vaatama minna.

Välja oli hõigatud, et härjavõitlus algab kell seitse. Kaheksast hakkasid inimesed kogunema ning üheksa hakkas asi pihta. Platsile saabus seitse härjavõitlejat. Kõik nägid võrdlemisi sarnased välja, just kehaehituse osas – pigem lühikest kasvu ja kõhnad. Hiljem sai selgeks, et ikka selleks, et härja eest põgeneda. Noorhärrad olid nagu tõelised staarid, tantsisid platsil ja ergutasid inimesi. Küllap nende omapärane töö ongi nad teistest veidi kõrgemale kergitanud? Poisid tundusid endast heal arvamusel olevat. Sain mõnega neist enne härjavõitluse algust pilti ka teha. Sel fotol olen ma veel rõõmsas tujus...

Igatahes kui suurejooneline sisenemine oli läbi, siis avanes üks väravatest ning platsile tormas härg. Püha viha täis. Ma ei tea, mis nendega täpselt tehakse, aga kindlasti piinatakse või siis ärritatakse niisama (hiljem nägin, et härjad on ühes veoauto kastis ning umbes viis inimest on looma ümber…). Kui keegi ütleb, et härga ärritab punane rätik, siis see pole nii. Härg ei taju punast värvi. Talle ei meeldi, kui inimesed mingi linaga vehivad.

Niisiis hakkasidki härjavõitlejad looma ees vehkima – nagu väike laps, kes läheb ohule veidi lähemale, kuid siis ehmatab ja pageb. Ümmarguse platsi erinevates külgedes olid ka sellised tahvli moodi asjad, mille taha härjavõitleja suures hädas saab joosta. Ja seda oli neil päris tihti vaja.

Olgu pealegi, ega need härjavõitlejad midagi eriti härjale ei teinud. Aga ühtäkki avanesid uuesti väravad ja platsile ratsutas korraga umbes 15 meest hobuste seljas. Härg jäi seisma ja neid vaatama. Hirmunult. 

Ratsanike ülesanne oli lassoga saada kinni härja sarvedest ning niimoodi veeti looma endaga kaasa. Samahästi kui keegi tiriks inimest hoogsalt kõrvadest endaga kaasa. Korra härg isegi kukkus. Seda oli nii kurb vaadata, ma hakkasin nutma. Kuidas seda saab pidada meelelahutuseks?

Üks härg on korraga areenil umbes 15 minutit, siis tuuakse järgmine. Ühe õhtu jooksul lahutab inimeste meelt umbes 10 härga. Pärast seda nad tapetakse ning inimesed ostavad seda liha. Mul oli kurb isegi mõelda, et see loom, kes seal areenil on, sureb mõne tunni pärast.

Muide – Vera nägi päev varem isegi seda, kuidas tapetud härja hiigelsuur skelett oli tänaval. Ma ei tea, kas loom oligi sealsamas tapetud, aga igatahes seisid õhinas kohalikud järjekorras, et liha osta.

Kuna Vera oli ka õhtu varem härjavõitlust näinud, teadis ta kommenteerida, et praegu pole asjad õieti vägivaldseks läinudki. Näiteks eelmisel päeval oli mingi mees rahva hulgast löönud mööduvale härjale noa selga. Ja inimesed olla karjunud, et tapa ta, tapa ta.

Kuidas saab Mehhiko kurta, et on nii vägivaldne riik ja samal ajal jumaldada sellist vägivaldset meelelahutust?