Minu Peterburi: katki läinud buss, sumpamine paduvihmas ja linna kauneim vaade

„Mis sa sinna Peterburisse ikka hakkad minema?“ imestasid nii minu vanemad kui ka sugulased. „Ole ikka meiega siin Volhovis,“ lisasid nad.

Peterburi asub Volhovist umbes 140 kilomeetri kaugusel – see tähendab kaks tundi rongi või elektrirongiga, kiirrongiga isegi vähem. Kui ma olen nagunii peaaegu nädal aega Volhovis, miks ei võiks siis ühel päeval võtta ette sõitu kultuurilinna Peterburi? Mis siis, et ma olen seal umbes viis korda käinud.

Kui see minu esimesel Venemaa päeval laua taga jutuks tuli, pakkus täditütre mees välja, et ma võin temaga Peterburi tulla. Ta on rongijuht ning ma oleksin saanud temaga juhikabiinis sõita. Sealsetel rongijuhtidel (ma ei tea, äkki ka siin) on nõue, et kahe sõidu vahel tuleb mingi aeg puhata. Nii oligi tal vaja hommikul Peterburi sõita, seejärel vaba aeg (ta ütles, et magab tavaliselt sel ajal) ning siis õhtul tagasi. Sel korral oli ta vabal ajal valmis minule linna näitama. Algul mõtlesin, et miks mitte.. aga pärast. Lõi välja see soov, et tahaks ikka üksinda mööda võõrast linna uidata. Nagu ikka. Nagu mulle meeldib. Ja pealegi, Venemaa sugulaste hulgast on mul Serjožast vist kõige raskem aru saada. Ta kasutab alati mingeid kujundlikke näiteid ning viskab mitmemõttelisi nalju – paraku ma nii hästi vene keelt ei oska, et neid ära tabada. Ja siis ma vaatan talle tihtipeale nagu lollakas otsa, sest lihtsalt ei saanud naljale pihta.

Igal juhul otsustasin päev hiljem, teisipäeval, üksinda minna.

Pileti elektrirongile ostsin kella 8.15ks. Rongijaam oli esimese Volhovis (Volhoveid on kaks ja need asuvad kõrvuti – esimene ja teine Volhov) ning minul oli sinna vaja sõita bussiga. Bussiaegu kuskile välja polnud pandud. Kõik käib nii, kuidas juhtub. Aga buss number 2 liikuvat 10-15 minuti järel, sain ma teada.

Sain hommikul kohe peatusesse jõudes õigele bussile. Jõudsime juba esimesse Volhovisse, kui kostus selline hääl nagu parandataks teed.. ausalt öeldes arvasingi ma, et kolmveerand kaheksa hommikul remonditakse sõiduteed. Kui aga buss peatus ning kõik inimesed riburada pidi püsti tõusid ja bussist lahkusid, mõistsin ma, et oih – buss läks katki. Muljetavaldav oli see, et mitte keegi ei hakanud õiendama. Kõik lihtsalt astusid enda teed. Küllap on bussi katki minemine praktiliselt igapäevane nähtus. Õnneks olin ma umbes pooleteise kilomeetri kaugusel rongijaamast ja mul oli aega jalutada.

Rongijaam oli suur ning seal olid lisaks venekeelsetele siltidele isegi inglisekeelsed! Paraku küll olid paljud inglisekeelsed sõnad kirjutatud kergelt valesti.. aga pole hullu, välismaalane saab enam-vähem ikka aru! Rong sõitis Peterburi üle kahe tunni ning kuna mul oli sõidu ajal päris igav, jälgisin inimesi. Minu lemmikhetk oli aga see, kui mul oli vaja tööasjus Eestisse helistada ning kõigi ümberolevate inimeste pilgud tõusid, kuuldes kummalist keelt. Pani muigama.

Rong peatus Ladozski jaamas, mis oli linna keskmest (või siis minu soovitud vaatamisväärsustest) enam kui 10 kilomeetri kaugusel. Liikumiseks kasutasin metrood. Kuna mul oli Peterburis veetmiseks vähem kui neli tundi, olin pannud paika paar vaatamisväärsust, mida näha. Sellel oli abiks minu tädi tütretütar Nastja, kes on mitu aastat Peterburis elanud.

Valisin metroopeatuse, kuhu sõita, esimese vaatamisväärsuse järgi: Peetri ja Pauli kindlus. Ise mõtlesin vargsi, et leiaks ometi selle kohviku, kus ma iga kord Venemaal olles kohvi joon. Teatavasti olen ma hea kohvi austaja ning iga kohv mind ei rahulda. Venemaal reisides olen leidnud Viini kohviku (Coffeeshop Company), mis on küll riigi keskmisest tunduvalt kallim, aga kohv on hea. Sattusin ka seekord selle otsa: Coffeeshop Company vaatas mulle vastu kohe metroopeatusest väljudes.

Nautisin mina siis aknaäärses lauas cappuccinot, kui algas padukas. No ikka suure algustähega padukas. Kestis ja kestis ja kestis… Poole tunni pärast andis natuke järgi ja vihmavarjuga lubas siiski ringi jalutada. Läksin õue.. aga ega see õrnemapoolne vihm kaua ei kestnud. Tuli uuesti padukas. Ehk siis jalutasin vapralt üle tunni aja poolpaduka sees. Kujutasin juba ette, kuidas isa küsib mult õhtul, et noh, kas siis oli väärt Peterburi sõita. Ja mina, vaatamata paduvihmale ja niisketele jalgadele, oleksin öelnud, et jah, muidugi! Sest ma päriselt ka tundsin, et tasub minna. Etteruttavalt ütlen, et isa seda ei küsinudki.

Ega mul otsest programmi Peterburis ei olnud. Vantsisin lihtsalt ühest Nastja soovitatud kohast teise. Võib-olla kõige toredamaks oli Iisaku katedraali vaateplatvorm (piletihind oli alla nelja euro), kust avanes kaunis vaade Peterburile. Selleks ajaks oli õnneks vihm järgi andnud ja taevas polnud enam nii sünge.

Kui ma lõpuks katedraali tipust alla jõudsin, oli rongi väljumiseni 45 minutit. Ausalt, ma ei tea, mis meeltesegaduse hoos arvasin, et suurlinnas ja suures vaksalis on see piisav aeg õigesse kohta jõudmiseks. Õnneks oli üks metroopeatus lähedal ning uurisin seina peal olevalt plaanilt, kuhu see Moskovski vaksal jääb. Aga no ei leia. Hinge tuli juba kerge paanika – kui metroorongiga sinna ei saa, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks?! Muidugi kõlas see äärmiselt ebausutavalt, et linna keskel olevasse ülisuurde rongijaama ei saa metrooga. Õnneks turvatöötajad kinnitasid, et ümberistumisega sinna pääseb.

Ega see peatus polnud tegelikult kaugel, lihtsalt metroopeatuste vahemaad on jube suured. Ja kui sügavale eskalaatoriga tuleb sõita! Ma pole vist kunagi näinud, et metroo oleks nii sügaval. Kui ma mäletan õigesti, siis põhjuseks on see, et metroo on tehtud Neeva jõe alla.

Jõudsin Moskovski vaksali, kui rongi väljumiseni oli 20 minutit. Huh, nüüd küll jõuab.

Aga tulid siiski pinevad hetked!

Rongijaamast sisse jõudes nägin viitasid vaid pikamaaliinidele. Kas ma siis ikka olen õiges kohas? Ümberringi ei olnud ühtegi ametiisikut, kellelt küsida. Jooksin majast välja kassade juurde, kus uurisin suvaliselt töötajalt Volhovi rongi kohta. Ta suunas mind tagasi samasse majja ja seletas, et kuskil tagapool on õige koht. Jooksin tagasi ning küsisin õues olevalt turvamehelt abi. Ka tema viitas ebamäärases suunas. Kuna ma olin suhteliselt ähmi täis, otsustas ta minuga koos õigesse kohta kõndida – nii armas temast!

Ja teate, see õige koht oli tõeliselt veider. Lihtsalt üks suvaline uks, mis oleks välimuse järgi võinud ka ametiruum olla. Tõepoolest, selle kohal oli üks silt, mis teatas, et just sealt väljuvad lühimaa rongid. Aga siltide ja inimeste rägastikus lihtsalt ei märganud seda! Jõudsin oma rongi juurde viis minutit enne selle väljumist. Kergelt higist leemendades.

Rong pidi sõitma Volhovisse kaks tundi, kuid läks hoopis kaks ja pool tundi. Arvasin, et rongijaama töötaja oli mulle vale saabumisaja öelnud, kuid Serjoža (mäletate, pika postituse algul rääkisin temast) ütles pärast, et elektrirongide hilinemine on suhteliselt sage.

Väsinuna ja rahulolevana jõudsin koju. Vähemalt ei läinud tagasiteel buss katki.