Öö nagu õudukas: majja hiiliv tarantel ja suur elukas pimedasse tuppa hüppamas

Oeh, teisipäev polnud päris kindlasti mitte minu ja Vera päev. Või noh, õigemini õhtu.

Meil oli organisatsiooni esindajatega jutuajamine ning pean ütlema, et mul oli täitsa uni silmas (tavaliselt vajun kell kaheksa õhtul magama, sest kell kuus hommikul ajavad kõlaritest tulevad kaubandusteated mind üles). Aga siis juhtus midagi, mis viis une hetkega.

„Ettevaatust,“ hüüatas Yamely Albertile, kes istus akna all. Pöörasime pilgu sinnapoole ja pakkuge, mis seal oli!

TARANTEL!!!

See tegelane oli umbes 5 cm pikk ja karvane. Tõsi küll, mitte nii suur ja karvane nagu telekast oleme näinud. Meie karjatuse ja kiire liigutamise peale ehmatas see tegelane ära, keeras ringi ja sammus tagasi õue.

Kujutasin ette stsenaariumi, kui see tarantel oleks kukkunud akna lähedal istuvale Albertile krae vaehele. Või kui me poleks parasjagu näinud, et ta sisse jalutab. Ja oleks kohtunud hoopis keset ööd kusagil. Appi.

Aga ega see tarantel ei jätnud. Umbes poole tunni pärast proovis ta siseneda ukse kaudu. Ma ei tea, kas nad tulevad valguse peale kohale?

Seepeale lükkas Albert ta ämbri sisse ja viis kaugemale. Loodame, et me selle tegelasega rohkem ei kohtu. Lisaks valgustati meid, et kuigi tarantlid hammustavad, siis pole need mürgised. Ma pole kindel, kui palju see teadaanne mind rahustas.

Aga öö seiklused ei olnud veel läbi. Olin juba magama jäänud, kui ühtäkki kuulsin läbi une karjumist. Ärkasin üles ning see oli tõsi: Vera kiljus.

„Mingi elukas hüppas just aknast sisse. Ma nägin ta varju. Kõigepealt tuli pea ja kui ma hakkasin karjuma, siis ka ülejäänud keha. Ta on meie voodi all või kuskil majas,“ seletas Vera ärevalt. Tema hinnangul võis sisenejaks olla näiteks iguaan või siis lihtsalt kass.

Iguaane elab tegelikult õues palju. Nad on siin tavaliselt umbes 30-40 cm pikkused, aga olen näinud ka meeter pikka iguaani. Kui neid on õues täitsa tore vaadata, siis päris kindlasti pole tore, kui selline elukas keset ööd tuppa tuleb.

Pealegi, me polnud kindlad, mis see ikkagi on. Ja selline asi tekitas kõige rohkem hirmu. Kuna Vera moskiitovõrk on paksem kui minu oma, siis ei suutnud ta läbi selle aru saada, mis elukaga tegemist oli.

Mida edasi? Kaks eurooplannat, mõlemad väga hirmul millegi üle, mis on meie voodi all. Ja siis me kirjutasime Albertile. Et kuule, mingi elukas hüppas meie tuppa, tule vaata, mis see on. Jep, kaks täiskasvanut naist kutsusid viieaastaste plikade kombel tüübi keset ööd enda juurde, et ta vaataks, mis meie voodi all on. See on tegelikult kuradi naljakas, aga mitte lihtsalt sel hetkel.

Moskiitovõrk, mis oli alati meile turvalisena tundunud, ei olnud praegu enam üldse mitte turvaline. Sest see ei kaitse mingi suurema eluka eest, kui see otsustaks voodisse kaissu ronida.

Õnneks oli Albert liikvel ning lubas saabuda poole tunni pärast.

Seni püüdsime mõlemad üksteist rahustada, et tegelikult pole midagi hullu. Vera oli vist isegi rohkem paanikas, sest ta oli näinud, kuidas see asi sisse tuli. Ja siis. Tuli hetk, mille jooksul ma vist tundsin kõige rohkem hirmu. Kui mult küsitakse aeg-ajalt, kas ma reisides kunagi olen kartnud ka, siis võin edaspidi vist välja tuua selle hetke.

Kuulsin vaikses öös sellist häält, mis meenutas klahviklõbinat. Arvasin, et Vera kirjutab arvutis midagi, aga ei. Seda häält ei saanud teha ei koer ega kass. Aga jumala eest, mis see siis oli? See tuli nii lähedalt, kas siitsamast voodi kõrvalt põrandalt? Ma ei julgenud isegi enam telefonivalgusega vaadata...

Mõne minuti pärast see hääl kadus. Aga mul jooksid selle mõne minuti jooksul küll silme eest läbi stsenaariumid, kuidas mingi vägivaldne iguaan mulle voodisse ronib. Kuigi tavaliselt on need elukad väga pelglikud ja pagevad inimese eest.

Ja siis lõpuks kuulsime Alberti autot maja ette sõitmas. Jumal, milline õnn! Ma pole vist kunagi tema tuleku üle niimoodi rõõmustanud. Ta võttis luua ja vaatas taskulambiga meie voodite alla. Seal polnud mitte midagi. Muud seletust pole, kui elukas pages pimedas meie toast ja lasi jalga avatud köögiakna kaudu.

Alberti sõnul võib juhtuda, et mingi iguaan ronib tuppa, aga noh – see on pigem haruldane. Ma loodan, et selliseid hetki rohkem ei tule.