Skorpion elutoas, moskiitovõrk voodi ümber ja üks väga lihtne kodumaja
Laupäeva õhtul jõudsin Merida lennujaama, kust on umbes tunnine sõit Sanahcati linna. Kuigi Merida on Yucatani poolsaare kõige suurem linn (umbes 800 000 elanikku), siis lennujaam oli päris nigel. Lootsin, et saan kohe osta kohaliku SIM-kaardi (et internetti kasutada), aga loomulikult sellist kohta ei leidunud. Või siis polnud õhtul enam lahti.
Mulle oli vastu tulnud organisatsiooni esindaja Sara mees Albert. Kuna talle oma internetimurest rääkisin, tegime peatuse kohalikus Seven Elevenis. Kahjuks müüja ei osanud interneti kasutamise kohta mitte midagi öelda, aga õnneks järjekorras seisvad noorhärrad oskasid mind abistada. Kuna müüja nende sõnu kinnitada ei osanud, siis võtsin odavama paketi. Mul on vist mingi 100 mb internetti – plaanin nädala alguses minna Meridasse, et sealses Telceli teeninduses mahtu juurde osta.
Ma teadsin ette, et Sanahcatis on umbes 2000 inimest. Seega võis oodata, et inimesi liigub vähe ja poode nagu eriti pole. Sel laupäeva õhtul, kui saabusime, oli aga tänavatel ootamatult palju inimesi. Juba Kolumbias käimise ajast mäletasin, et põhiline seltsielu toimuski õhtuti tänavatel hängides. Tundub, et Mehhikos sama lugu. Sanahcatis oli ka (pisike) kirik ja ka linnavalitsuse hoone. Vahi värki!
Mind viidi maja juurde, millest pidi saama järgmiseks kolmeks kuuks nii minu kodu kui ka töökoht. Väga lihtne majake. Selles oli kolm tuba, köök ja vannituba-WC. Üks oli elu- ja õppimistuba, siis kontoriruum ja magamistuba, mida jagasime Tšehhist pärit vabatahtliku Veraga. Toas on voodi, mida katab moskiitovõrk, pisike laud ja mõned sahtlid. Kõik. Väga primitiivne.
Vera saabus juba mõni päev enne mind ning leidis enda sõnul eest suure segaduse. Niisiis olevat ta viimased päevad koristamisega tegelenud.
Oluline on mainida, et välisuks on selles majas ainus uks. Okei külmikul on ka uks. Aga muidu – hea, et vannituba on nurga taga.. muidu oleks ikka avalik pesemine. Ja kui pesemisest rääkida, siis duši all käimist siin küll ei tule. Ikka kopsikuga kallad endale vett peale ja nii ongi. Loomulikult külma vett (aga sellest pole hullu, sest väljas on nii-nii kuum). Sanahcat on peamiselt maiade piirkond ja maiad ei kasuta üldse duši – isegi kui see neil olemas on. Minu vannitoas on ka dušš olemas, kahjuks mitte töökorras.
Aga parim hetk tuli muidugi siis, kui avastasime, et põrandal passis üks väike skorpion. Oscar ja Albert tapsid eluka ära ja viskasid ta välja. Rahustuseks öeldi, et siin on skorpionid väiksemad ja pole nii mürgised. Aga valus olevat ikka, kui nad peaks nõelama.
Nii ma läksingi siis magama, kõigest kerge ärevus hinges. Aga ma tuletasin endale meelde, et ma ju tahtsin tulla. Ja ma ei kahetsenud seda, kohe kindlasti mitte. Vinge seiklus on ees!
