Kuidas ma kahe nädalaga oma elu ümber mängisin
See kõik tuli nii järsku. Ühel hetkel oli lihtsalt mul laual pakkumine minna Mehhikosse vabatahtlikuks.
Oli jaanuarikuu õhtu. Scrollisin enne magamaminekut Facebooki ning mulle jäi silma pakkumine: kolmeks kuuks vabatahtlikuks Mehhikosse, Hondurasesse või Vietnami. See kõnetas mind kohe – Ladina-Ameerika on minu südames ammusest ajast ning kolm kuud oli minu meelest ideaalne aeg vabatahtlikuks minna. Vabatahtlik teenistus oleks alanud umbes pooleteise kuu pärast. Lükates kõrvale mõtte, et asja on ülikeeruline korraldada, otsustasin kandideerida. Et mõtlen sellele edasi siis, kui mind on vastu võetud.
Esitasin avalduse ja kuna mõnda aega polnud sellest midagi enam kuulda, unustasin asja.
Kolm ja pool nädalat hiljem sain vastuse, et mind on vastu võetud. Inimene, kes Eesti poolt asja korraldab, oli haige ja seega asi seisis. Mul paluti järgmiseks päevaks teada anda, kas olen veel huvitatud.
Järgmiseks päevaks??
Ma olin sel ajal jõusaalis ning järgmised pool tundi kuni treeningu lõpuni tõstsin kangi justkui transis olles. Kui väga oleksin tahtnud kohe jah-sõna öelda! Aga päris nii lihtne asi ei ole, palju tuleb läbi mõelda.
Väga piinlik öelda, aga natuke nagu viskasin käega – et mis ma ikka hakkan rabelema. Õhtul rääkisin peikale vabatahtlikust tööst ning ütlesin, et vist ei võta seda vastu. Tema pani mind ümber mõtlema ja selle võimaluse eest seisma. Sest unistused on ju mõeldud, et nad täituksid, kas pole?
Järgmisel päeval leppisin ülemusega kohtumise kokku (mul pidi sel päeval tegelikult kodukontor olema). Oi, kuidas ma närveerisin. Hakkasin Rismarile siis väriseva häälega rääkima, et mul on üks pakkumine, mille tahaksin vastu võtta. Aga see pole klassikaline tööpakkumine.
Käisin välja idee, et ei loobu oma tööst – sisuturunduse kirjutamisest Õhtulehes – ja teeks seda distantsilt. Ta kõhkles hetke, kuid oli nõus. Ta oli NÕUS!!
See oli reedene päev, aga esmaspäeval pidi tulema uus (otsene) ülemus. Et kõik oleks õige ja aus, helistasime Renele ja rääkisime loo ära. Ka Rene ütles jah. Ilma et ta oleks mind tundnud oli ta nõus, et lähen kolmeks ja pooleks kuuks minema! Rismar ja Rene, kui te peaksite seda lugema, siis - te olete ägedad!
Niisiis oli suur osa minekut takistavatest faktoritest teelt kaotatud. Võtsin lihtsalt lahti enda märkmiku ja vaatasin, mida olin pannud kirja järgmisteks kuudeks. Oli asju, mida sain muuta ja oli sündmusi, millest jään ilma. Jah, mul jäävad ära mõned üritused sõpradega, ma ei näe tärkavat kevadet ja ei saa olla tähtsatel sünnipäevadel. Aga ma saan Ladina-Ameerikasse minna!
Skaipisime järgmisel päeval detailide osas organisatsiooni esindajaga ning leppisime kokku, et sõlmime lepingu tuleval nädalal. Selleks hetkeks oli väljalennuni vähem kui kaks nädalat. Ja niigi lähen ma hiljem kui samas kohas olev Tšehhi vabatahtlik. Programm peaks algama 1. märtsil, kuid kuna minuga nii viimasel hetkel suheldi, võin saabuda 3. märtsil.
Mainisin algul, et valikus oli Mehhiko ja Honduras. Kui esialgu tahtsin ma minna Hondurasesse, siis hakkas kuidagi Mehhiko õigemana tunduma. Mehhiko oli esimene riik, kus ma Ladina-Ameerikas käisin (aasta oli siis 2009), aga Hondurases pole veel käinud. Küll jõuab.
Postituse pealkiri on „Kuidas ma kahe nädalaga oma elu ümber mängisin“.. ja nüüd selle kirjutise lõppu jõudes mõtlen ma… tegelikult polnudki väga palju ümber mängida. Lihtsalt otsustasin, et lähen. Tuli ainult kokkulepped sõlmida ning mõningatest asjadest loobuda. Sest elu on ju seiklus, kas pole?
