Tundsin, et kaotan osa iseendast ära

Üksi reisimine on olnud pikalt suur osa minust – see on nii-öelda minu thing ning mulle meeldib seda teha. Mul ei ole teiste seltskonna vastu otseselt midagi, aga üksinda reisida on ikka number üks. Samas olin ma viimati üksi reisil... peaaegu kaks ja pool aastat tagasi. Bostonis ja New Yorgis.

Nojah, eks siin tuleb arvesse võtta seda, et kohale lendas koroonapask ning ega saanudki reisida. Lisaks olen vahepeal suhtesse läinud ning ikka sooviks Steniga koos ringi rännata. Sellele vaatamata oli väike sügelus ja värelus, et tahaks ka täitsa üksinda kuhugi minna. Mul oli justkui tunne, et kaotan iseennast ära – nagu ma ütlesin, siis on see nii pikalt olnud suur osa minust. Kui nüüd mõelda, siis suuresti baseeruvad ka minu kolm raamatut üksinda reisimisel. Ehk siis jah, osa minust.

Veidi enne Itaaliasse minekut hakkasin mõtlema, et sel suvel võiks veel mõnda kohta reisida. Noh, nii kaua, kui olukord maailmas on veel enam-vähem okei. Millegipärast oli tunne, et võiks Albaaniasse minna. Ma ei tea, lihtsalt oli. Leidsin normaalse hinnaga piletid ja suundusin Steni jutule – kas ta tahaks kaasa tulla? Ausalt, ma oleks olnud rõõmus, kui ta öelnuks jah (lõppude lõpuks on ta see, kellega ma reisides kõige paremini olen klappinud). Samas, ega ma aimasin, et ta pigem vist ei taha... Sten lihtsalt ei ole reisimise osas nii kirglik nagu mina ja ma aktsepteerin seda.

Kui ta oli mulle korvi andnud, tulin uue ideega lagedale: aga mis sa arvad sellest, kui lähen üksinda?

Tegelikult ma teadsin, et tema jaoks on see okei. Oleksin väga üllatunud olnud, kui ta öelnuks mulle ei, ära mine. Ja siis olin järsku eriti rõõmus – ma saan üle pika aja minna üksinda reisima!

Nüüdseks olen Balkanil olnud ligi nädala ning see on olnud tõeliselt nauditav! Kõndida omaette mööda võõra linna tänavaid, lobiseda toredate kohalikega, olla oma mõtetega... Mis sa teed, see on lihtsalt nii minulik! Kuigi jah: pean tunnistama, et nüüd tahaks neid ägedaid elamusi ka enda kõige armsamaga jagada :)

Lõpetuseks tsiteerin Steni tädi: “Ma ei saa aru, kuidas Liina tahab üksi reisile minna. Mina ei taha isegi üksi kinno minna!”