KADEDAKS TEGEVAD FOTOD: 15 kilomeetrit mägedes – kuidas see välja kukkus ja mida nägime?
Sapa kohta olin ma kuulnud vaid kiidusõnu – avanevad seal imeilusad vaated riisipõldudele ning ka matkad olevat Vietnami kauneimad. Kui jõudsime oma Sapa kodumajutusse, mis oli linnast 11 kilomeetri kaugusel (sinna sõitmine võttis ligi 40 minutit, sest teed olid väga halvad ja käänulised), avastasime, et maja eest avaneb vaade mägedele. Nii ilus. Kehv pool oli muidugi see, et kuna oleme kõrgel, siis on õhtul siin päris jahe. Näiteks praegu istun ma õues jopes, mida kannan Eestis sügisel, ning mul on ikka külm!
Aga see pole teema, millele tahan keskenduda. Nimelt pakuti majutuses mäematka – tuleb ronida mäkke, sealt hiljem alla ning veel pikalt kõndida. Kokku 15 kilomeetrit. Ma tahtsin väga-väga seda matka võtta, aga olin kahtlev oma võimete osas. Küsisin Stenilt, mida tema tahaks teha, sest valikus oli ka teisi matku – lühemaid ja kergemaid, kuid mitte niivõrd mägedes. Ta ütles mulle, et minu valik.
Mis seal ikka, otsustasin riski võtta. Olen ju ka Uus-Meremaal teinud 19 kilomeetrit pika matka mägedes ja see oli IMELINE.
Meie jaoks oli pluss see, et saime ise algusaja valida ning alustada kella kümne paiku, oli väga okei. Me nimelt ei viitsinud liiga vara ärgata – tahaks ikka puhkuse ajal puhata ka. Meiega tuli hommikul kaasa kodumajutuse omanik isiklikult. Ta oli ka eile sama matka teinud ning plaanis tänaseks meile giidi kaasa anda, kuid viimasega juhtus teel siia õnnetus (kukkus rolleriga ja vigastas jalga).
Mis siis ikka, hakkasime Sureleega, meie 22aastase giidi ja majutuse omanikuga, vantsima. Algus oli meeletult raske, sest kohe tuli hakata mäkke ronima. Umbes viieteistkümnendal minutil õnnestus mul ka plärtsti muda sisse astuda (õigemini libisesin), nii et ma polnud kuigi lõbusas meeleolus. Ja siis hakkasid mesilased ja herilased meid taga ajama! Täitsa pekkis, kui haige see oli. Ega ma muidu ka ei fänna, kui nad mu ümber keerlevad, aga seal tekitasid nad ohu, et nende eest põigates kaotan tasakaalu ja kukun. Umbes poole tunni jagu olid nad üsna aktiivselt meil kannul (või tegid seda vahetuste kaupa).
Raske oli küll, aga ma ei kahelnud hetkegi selles, et saan hakkama. Saingi. Kuigi mul oli jube raske ja keel ripakil, kapsas Surelee eriti hoogsalt ees – tema jaoks see teekond keeruline ei olnud.
Ja kui ilusad vaated sealt avanesid! Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis panen jälle siia postitusse palju pilte. Muide, mulle meeldisid vaated madalamalt rohkem kui kõrgemalt, sest seal polnud nii palju udu.
Kui olime jõudnud mäkke, mille jaoks läks umbes tunnike, hakkasime kõndima mööda pisikesi külasid. Jah, jalutasime küll mööda teed, aga need olid taolised, kuhu pääseb ainult rolleriga. Takso sinna ei sõida. Kuidas ma end tänasin, et selle ekskursiooni kasuks otsustasin! Lihtsalt nii põnev oli vaadata naisi käsitööd tegemas, mehi metallitöid, lapsi tänaval porilombis mängimas… Veider oli mõelda, kui erinev on nende maailm meie omast.
Umbes kolm tundi pärast matka algust kohtasime ka esimest käsitöömüüjat. Surelee selgitas parasjagu indigotaimede kasutusviisi, kui üks vana naine meie juurde tuli. Ma ei osta tavaliselt käsitööd, sest mul ei ole sellega midagi teha ja silma ka särama ei pane… AGA, olin nõus ostma midagi, kui saan temast pilti teha. Niisiis umbes 20 sendi eest sain vidina ja ka vanast naisest foto teha.
Ulatasin talle 5000 dongi ehk kolm 1000 ja ühe 2000, ta jäi midagi seletama raha osas…. Kahjuks ma ei saanud aru, aga Surelee tõlkis hiljem, et naine väitis, et õige on anda ainult üks rahatäht ja see peab kollane olema. Et ei tea, kas naine ei osanud arvutada või polnud tal peas kõik korras (see oli Surelee pakkumine), sest ka 5000 dongi ei ole kollane.
Loomulikult kohtasime oma kuuetunnise teekonna jooksul veelgi müügimehi – ja paljud neist olid lapsed. Kuna ma rohkem midagi ei tahtnud, siis otsustasime neid ignoreerida. Siiski tegin ühe ostu veel – väike tüdruk lihtsalt kõndis meile umbes kümme minutit järele. Tegin samasuguse diili ning sain temastki vahva pildi. Seekord maksin käevõru eest umbes 40 senti. Tegelikult, kui nii võtta, siis suhteliselt olematu summa… tema jaoks oli see ilmselt oluline.
Kuidas siis oli see 15 kilomeetri kõndimine? Tegelikult polnud midagi üleliia rasket, ainult mäkke minek ja kaljusel teel alla tulemine oli raske. Muidu oli teekond tõeliselt nauditav. Ma arvan, et see oli minu jaoks selle reisi lemmikpäev.
