Inimesed, keda kohtad kaugel maal… ega usu, et teed enam kunagi ristuvad!
Reisimisest rääkides õhkan ma alati, et imetore on kohata uusi inimesi erinevatest maailmanurkadest. Kuulda lugusid, mida Eestis elades poleks iial kuulnud. Mõelda mõtteid, mille peale kodumaal polekski tulnud.
Paraku läheb elus nii, et enamikke kaugel maal kohatud inimesi ei näe enam kunagi. Jah, Facebookis jäädakse sõpradeks, kuid see on ka kõik. Sel nädalal õnnestus mul aga taaskohtuda kahe itaallasega, kellega kohtusime teel Baikali järve äärde 2017. aasta juulis. 6300 kilomeetri kaugusel Eestist.
Milanost pärit Sara ja Alessandro olid aastaid elanud Londonis, kuid mullu juulis otsustanud sealse eluga lõpparve teha. Enne seda oli neil plaanis pikemalt reisida – läbi Venemaa Hiinasse välja ja sealt mujale Aasiasse. Nagu mainitud, siis meie kohtusime Siberis, teel Baikali äärde. Irkutski linnast keset Baikali järve asuvale Olhoni saarele sõitsime minibussis. Mäletan, et reisiseltskond oli võimas – minu kõrval istusid hoogsad vene mammid, kes pakkisid kohe sõidu alguses toidu välja ja hakkasid noaga vorsti lõikuma. Ja sealjuures lobisesid nad lakkamatult minu ja teistega.
Selles minibussis olid kõik venelased peale minu ning Alessandro ja Sara. Esimest korda märkasin ma neid, kui buss tegi peatuse ning kõik seisid ülikuumas Siberi suves poejärjekorras, et maksta jäätise või külma joogi eest. Kõik ootasid kannatalikult, kuid Alessandro sõi juba oma jäätist. Mõistsin hetkega, et ta pole venelane – eestlane ega venelane ei tee lihtsalt sedamoodi. Meie ootame ära, kuni saab maksta ja alles siis hakkame kaupa tarbima. Paljudes muudes paikades on aga absoluutselt normaalne süüa järjekorras oma jäätis või snäkid ära ning maksta hiljem tühja paki eest.
Sain nendega lähemalt tuttavaks oodates Olhoni praami. Kuna jõudsime saarele juba pimedas ning erilist tänavavalgustust seal polnud, ei olnud mul aimugi, kuidas oma ööbimiskohta minna. Ka turismipunktis istunud tütarlaps ei osanud mind esiti juhatada. Alessandro ja Sara tegid aga midagi armsat – nad ütlesid, et neil on broneeritud kolme voodiga tuba ja kui tahan, võin tasuta nende toas ööbida. Olin väga tänulik, kuid õnneks suutsime tuvastada, kus asub hostel, mille eest olin maksnud ja sain sinna minna. Järgmise päeva veetsime aga Alessandro ja Saraga Olhoni saart avastades.
Hüppame nüüd ajas 16 kuud edasi. Esmaspäeva õhtul ajaviiteks Instagrami story’sid vaadates avastasin, et Alessandro ja Sara on Tallinnas. Leppisime järgmiseks päevaks õhtusöögi kokku. Juttu jätkus kauemaks – lihtsalt nii tore on näha inimesi, kellega tutvusid kunagi ammu, kaugel maal ja kellega saad rääkida põnevaid reisilugusid.
Külm teisipäevaõhtu sai hoopis soojemaks!
