KATKEND | Teel Baikali äärde: kurki nosiv tädi, künklik maastik ning ilma elektrita kodu
Väike katkend raamatust “Jälle maailma peal ripakil”. Peatükk: Venemaa - mööda Trans-Siberit Baikali äärde.
Maksnud Ivanile 800 rubla ehk ligi 10 eurot ning lasknud enda asjad bussi katusele vinnata, ronin sõidukisse. Kui esialgu saan tagaistmel laiutada, siis kella kaheks oleme kui silgud pütis. Olgu, kõik ennist bussi ümber saginud inimesed sõidukisse ei trügi, kuid siiski enamik neist. Minu kõrvale on maandunud umbes viiekümnendates aastates vene proua, kes esimese asjana otsib välja noa ja hakkab oma poekoti najal kurki lõikama. Haa, see on lihtsalt nii naljakas! Rääkimata sellest, et tal on peas pisike lilleline mütsike. Mu ema kannab sarnast peakatet, kui ta suvila aiamaal askeldab.
Rõõmsalt kurki ampsates hakkab naine (ta elab Irkutski lähedal ja käib aeg-ajalt Olhonil puhkamas) tutvusi sobitama. Uurib rahvalt, kust nad pärit on, miks nad siin on ja kuidas neil üldse elus läheb. Naine kõnetab inimesti enda ees, diagonaalis paremal ja vasakul ning külje peal. Kõik haaratakse vestlusesse.
Ma olen viimane, kellega vene proua rääkima hakkab. „Ja mis asjus sina Olhonile lähed?“ küsib naine üsnagi otsekoheselt.
„Olen puhkusel ja sõitsin rongiga Tallinnast Irkutskini välja. Nüüd tahan veeta mõne päeva Baikali ääres,“ vastan naisele.
„Oo, Tallinnast! Ma loodan, et sulle meeldib Venemaal,“ rõõmustab naine ja pöördub oma vastleitud sõbrannade poole: „Meil on siin tüdruk Eestist, nii tore ikka, et ta tuli Baikalit vaatama!“ Sõbrantsid mõmisevad tunnustavalt. Küllap pole ma proua jaoks ülemäära huvitav, sest peagi arutletakse Putini tubliduse üle…
Pärast umbes kolmetunnist sõitu jõuame sadamasse, kus näeme pikka autode rivi – saarele saamiseks läheb küll vist päris tükk aega. Õnneks on turismibussidel oma järjekord, seega veereme pikast järjekorrast mööda ja saame kohe praamile. Sõit kestab ligikaudu 20 minutit.
Olin enne lugenud, et teekond Olhonile on parajalt künklik. Siiamaani on kogu sõit olnud väga normaalne… see muutub niipea, kui jõuame saarele. Kuigi pealinna Hužiri viiv tee on enam-vähem talutav, rappume sealgi päris korralikult. Mõtlen kõigile nendele sõiduautodele, mis ootasid sadamas Olhonile pääsemist. On nad ikka kursis, millised on siinsed teeolud? Mina enda autoga küll ei raatsiks Olhonil sõita. Samas, meenutades varasemaid käike Venemaal, olen märganud, kuidas kohalikud kehvades teeoludes rallivad.
Jõudes Hužirile lähemale, uurin enda kõrval istuvalt proualt (kes on vahepeal veidi tukastanud ja jutustamisest pausi teinud), kas tema on kursis, kus minu majutusasutus on. Ta vaatab nime paberil ja raputab pead. Siis küsib ta nõu diagonaalis istuvalt neiult, kes elab Olhonil (mõelda vaid, nii põnev, selle noore inimese kodu asub keset Baikali järve!).
„Ma ei tea, kus see hotell on, aga pole hullu, bussijuht viib meid kõiki soovitud kohta,“ kinnitab naine. Samal ajal hakkab helisema tema telefon ning helin on… maailma üks populaarsemaid laule, Luis Fonsi ja Daddy Yankee „Despacito“. Kui veider ja vahva on maailm – ma olen Siberis asuva järve saarekesel ning siingi fännavad inimesed sedasama laulu, mida mujal maailmas. Lahe!
Bussijuht Ivan sõidab aga Hužiri turismiinfo ette ning teatab rahvale: kohal oleme!
„Misasja, sa ei viigi meid koju?“ kukub noor naine sõitlema.
„Ei, ainult turismiinfo ette,“ jääb Ivan resoluutseks.
„Aga mul on ju rasked kotid,“ pahandab klient.
Nii jääbki. Ronime kõik pisikese turismiinfo ees maha. Ma ei tea, mis ööbimiskoha olen endale broneerinud, aga ka turismitöötajad ei tea, kus see asub. Kas see ei pidanud mitte olema nii väike koht, et kõik tunnevad kõiki? Väljas on nüüd pime ja murepilv hakkab mu pea ümber tiirutama.
Õnneks on broneeringul siiski majutuskoha telefoninumber ning turismiinfo töötaja teeb kindlaks, kus see asub. „Üldse mitte kaugel, ligi kilomeeter. Iseenesest on sinna võimalik kõndida, aga kuna väljas on pime – sealpool ei ole ka tänavavalgustust – siis, ma ei soovita. Eksid ära,“ räägib noor naine. Kuna parasjagu pole võtta ühtegi taksot, lepitakse kokku, et ööbimispaigast jalutatakse mulle vastu. Mind saadab kokkulepitud kohta turismiinfo töötaja isiklikult – see abivalmidus soojendab südant. Nad ei jäta mind kuhugi ripakile, vaid kindlustavad, et jõuan ikka kohale.
Väike jalutuskäik turismitöötaja Nastjaga lubab mul natuke saare kohta uurida. „Ega meil Olhonil väga palju noori ei olegi – enamik minuvanuseid lahkub siit, sest ei leia head tööd ja karjääriga pole võimalik kuhugi jõuda,“ nendib Nastja. Ta tunnistab, et elas ka ise mõnda aega Irkutskis, kuid tuli hiljuti tagasi. Armas kodusaar kutsus.
Õige pea võtavadki mind Nastjalt üle kaks majutuskoha töötajat, kes on mulle vastu tulnud. Ja hea, et on! Väljas on kottpime. Üksi poleks ma seda kohta kuidagi üles leidnud. Kuigi majutuskoha üldalal tuled põlevad, siis minu tagasihoidlikus kämpingutoas elektrit ei ole. Et ma üldse liikuda saaksin (näiteks välitualetti), antakse mulle kaasa latern. Ilma elektrita majad polegi Olhonil muide ebatavalised, sest elekter jõudis saarele alles 2005. aastal.
