Kui keegi oleks mulle rääkinud luksemburgi keelest, oleksin teda puhta lolliks pidanud... aga see keel ongi olemas!

Luksemburg on üks vähestest riikidest Euroopas, kus ma käinud ei ole. Ja kui ma nägin Lufthansa lennupakkumist pisut üle 100 euro eest lennata Tallinnast Luksemburgi ja tagasi, otsustasin võimalusest haarata.

Otselendu Luksemburgi ei ole, nii et minnes läksin Müncheni kaudu, naasin Frankfurdi kaudu. Muide, need Saksamaa otsad olid eriti lühikesed – vastavalt tund ja 50 minutit. No ega ma palju sellest riigist ei teadnudki – alustagem siis sellest väitest, mis on postituse pealkirjas. Luksemburgi keel. Kas ma olen ainus, kes polnud sellest mitte kunagi kuulnud? Okei, mitte ainus, sest Sten oli ka üllatunud. Minu parimate teadmiste kohaselt räägitakse Luksemburgis saksa ja prantsuse keelt, kuid kuidagi jõudsin lugema seda, et olemas on ka luksemburgi ehk letseburgi keel. Wikipedia ütleb, et see on läänegermaani keel, millel on umbes 390 000 kõnelejat. Sealjuures on see üks kolmest ametlikust riigikeelest saksa ja prantsuse keele kõrvale. Säh sulle maailmarändur Liinat ja tema teadmisi!

Sellega olin ma täitsa kursis, et Luksemburg on rikas riik... aga et see on reaalselt maailma üks rikkamaid? Seda ma ei teadnud, pole paha. Ja sealjuures polnud hinnad Luksemburgis üldse mitte nii jalust nõrgaks võtvad. Ei, loomulikult, kukrut tuleb kergitada... no näiteks mina maksin täiesti tavalises toidukohas Caesari salati eest 15 eurot. Ise tuli veel leti äärde järgi ka minna ja nõud ära viia... Et jah, on kallis, aga ka Eestis on hinnad piisavalt pirakad, et liiga suurt ehmatust ei ole. Loomulikult ei ole ma kursis elamiskuludega, eks need võivad kopsakad olla. Hotellis ööbimine polnud ka nii kallis nagu ma kartsin. Kui ma broneerisin reisi, siis Booking pakkus mulle hea diili ööbida Ibise hotellis lennujaama vahetus läheduses. Bussiga sealt kesklinna 15 minutit, lisaks 10 minutit jalutada. Tundus isegi täitsa okei diilina, sest sain 50 eurot öö eest väga korraliku toa kolmetärnihotellis.

Aga nendest elamiskuludest ja rikkusest korra veel. Vaatamata sellele, et Luksemburg on jõukas riik, oli kesklinnas ikka näha päris mitmeid kerjuseid. Mul ikka läheb alati süda härdaks ja poetan peenraha neile... aga Luksemburgis kuidagi ei tekkinud seda tahtmist. Pigem oli tunne, et ilmselt jõukas riik ikka hoolitseb nende inimeste eest, kuid neil on mugavam vältida tööd...

Kes vahepeal võis mõelda, et kui nutikas mul ikka oli lennujaama lähedal asuva hotelli vahet iga päev sõita, sest bussipileti raha tuleb otsa, siis... Luksemburgis on ühistransport tasuta! Seda olin ma isegi kuskilt kuulnud, tuli nagu mälusopis tuttav ette. Ometi üllatusin ma, et ühistranspordi eest ei pea maksma ka turistid. Sest noh, hea küll, kui kohalikele tasuta... aga välismaalased võiks ikka paar eurot pileti eest maksta?!

Ja bussid on tõeliselt mugavad, kaasaegsed, puhtad... Kõikides on ekraan, mis näitab tulevaid peatusi. Ainus asi, mis välja tuua, on see, et nad hilinevad alati paar minutit. Samas, see selline suvaline asi, mille üle isegi piinlik vinguda – üldjoontes kõik hästi.

Pealinn Luxembourg City üllatas mind väga positiivselt! Vaatamata sellele, et novembrikuus oli ilm üsnagi võrreldav Eesti sügisilmaga ning taevas pilves, jättis linn väga mõnusa mulje. Muinasjutulik kuidagi. Eriti hea koht imekauneid vaateid nautida on Corniche’is, mida nimetatakse ka Euroopa kõige ilusamaks rõduks.

Pärast 19 000 sammu mööda Luxembourg Cityt tundus, et teist päeva ma samu radu pidi tallata ei viitsi. Kuna riik on nii väike, ei ole probleemi ka mõnda teise linna sõita. Muuseas, linnade vahel on samuti ühistransport tasuta. Lisaks mugav ja regulaarne.

Pärast kerget guugeldamist otsustasin, et külastan siis Larochette’i linna. See oli pühapäevane päev ning kohapeale jõudis selgus, et hmm… ma olen üks üksikuid turiste linnas. Ma nägin lisaks endale mitme tunni jooksul vaid kahte paarikest. Ka linna suurim vaatamisväärsus Larochette’i kindlus oli kinni. Google Maps teatas, et see on ajutiselt suletud, nii et asi ei tundunud olevat pühapäevas. Aga no kes teab. Õnneks oli seal veel üks kena mäekene, kuhu ronida, et nautida vaadet nii linnale kui ka vastaskünkal asuvale kindlusele.

Ahjaa, lisaks sellele, et turiste ei olnud, polnud kohalikke ka peaaegu üldse. Linn tundus üsna inimtühi olevat… ainus koht, kus nägin rahvast, oli mingi lihagrill – selle juures lookles umbes kümnepealine järjekord. Tundus väärt koht olevat. Ma ise järjekorda seisma ei läinud.

Aga noh, ma pean tunnistama, et paari tunniga hakkas Larochette’is veidi igav. Nii tekkis käigupealt idee, et käiks siis Echternachi linnas ära… pühapäeviti sõidab buss nende kahe linna vahel iga kahe tunni tagant. Poole tunniga oleme kohal. Echternachi puhul pidi tegemist olema Luksemburgi kõige vanema linnaga, mis asutati aastal 698. Lugesin mingist blogist, et Echternachi saabumine on nagu ajas tagasi rändamine – sealsed tänavad tekitavad niisuguse tunde. Aga teate, mida see mulle meenutas? Tallinna. See vanalinn on tõesti nagu Tallinn. Teisalt oli kindlasti sealne katedraal väärt imetlemist – see oli minu meelest uhkem kui Luxembourg City oma.