Meid ei oleks tohtinud üle riigipiiri lubada – kuid ametnikud usaldasid ja lubasid siiski!
Kutaisi autorendi hinnakirjas oli selgelt öeldud – kui tahad minna autoga Gruusiast Armeeniasse, siis tuleb lisaks välja käia 50 eurot. Davaiks, sobib, lähme.
Kuna olime Mariga juba sellel lainel, et suurematel ja normaalsematel teedel ei sõida (viide eelmisele blogipostitusele), siis suundusime Armeenia poole üht väiksemat teed mööda. Või noh, selle lähedal asuv linn polnud kindlasti mitte väike – palju inimesi, poode, panku, tehaseid. Linna ja piiripunkti vahele pidi jääma mõnikümmend kilomeetrit, aga GPS teatas hoogsalt, et sinna jõudmiseks kulub tunnike. Mis siis ikka, hakkab pihta, mõtlesime.
Tee oli siiski parem kui eelmisel päeval. Aukudest laveerisime mööda justkui oleksime taas autokoolis slaalomit tegemas. Meist möödus kümneid sõidukeid, paremalt ja vasakult.
„Kuidas neil küll pole kahju oma autot lõhkuda?“ ei suutnud Mari mõista.
Peagi seisis ees esimene piiripunkt. Esitasime kõik dokumendid, mis meil vähegi olid, ja jäime lootma, et saame kiiresti edasi. Selgus aga midagi häirivat – auto erinevates dokumentides on omanikuks kahe erineva firma nimi. Siinkohal võiks keegi ju meile näpuga näidata ja öelda, et miks te seda enne ei kontrollinud. Aga pabereid oli palju ja me tõesti ei osanud sellist asja võrrelda.
Piiriametnikud püüdsid helistada dokumentides antud telefoninumbritele. Esialgu ei vastanud keegi, pühapäeva õhtupoolik ju.
Ajaviiteks uuriti minult, mis tööd ma teen. See polnud niisama small talk (kuigi seda ehk püüti nii esitada). Minu passis on praeguse seisuga vaid kaks vaba lehekülge, ülejäänud on kaetud viisade ning riikidest sisenemise ja väljumise templitega.
Selgitasin noorhärradele, et kirjutan sisuturundust.
„Kas turismiteemalist ka?“ uuriti edasi.
No muidugi, nad mõtlesid, et teeme tegelikult mingeid filme või reportaaže. Ma ei maini kunagi riigipiiridel, et olen reisiraamatuid kirjutanud, sest sa ei tea iialgi, mis hetkel võib see jama kaela tuua.
„Turismiteemat on meil vähe. Kirjutan kõigest – kinnisvaraarendustest ilutoodeteni,“ vastasin võimalikult neutraalselt.
Kõige selle taustal pean ütlema, et piiriametnikud olid meiega tõeliselt sõbralikud. Ja neid ametnikke oli meie auto juures palju, äkki kokku viis-kuus. Aa, ja noorhärrad piidlesid silmanurgast minu ja Mari jalgu. Meil olid juhtumisi lühikesed püksid jalas..
Niisiis. Vahepeal saadi keegi rendifirmast kätte ja telefon anti mulle. Tegemist polnud sama inimesega, kellelt Kutaisist auto võtsime.
„Auto on liisingu peal ja hetkel pole pangaluba, et sõidukit riigist välja viia. Me palume väga vabandust, seda ei ole meiega varem juhtunud. Saadame teile Tbilisist uue auto, see jõuab kolme-nelja tunni pärast,“ seletas mulle mees teisel pool telefonitoru. Muide, tema oskas rääkida inglise keeles.
Täitsa lõpp. Kolm-neli tundi oodata? Pigem veniks see neljaks-viieks tunniks, teeolud on ju tõeliselt halvad. Parasjagu oli kell neli õhtul, auto jõudmise ajaks oli väljas kottpime. Mina olin jätkuvalt seda meelt, et tahan Armeeniasse minna. Mari ütles, et tema ei taha oodata. Ma ei teagi, kuidas me selle olukorra oleksime suutnud lahendada… aga enne sekkus bossist piiriametnik.
Ta ütles, et minge. Lihtsalt minge üle piiri, aga palun tooge auto tagasi.
See piiriametnik lubas meid üle piiri usalduse peal. Me oleksime võinud sõita Armeeniasse ja mitte seda autot tagasi tuua. Ma ei kujuta ette, et Euroopas võiks selline situatsioon ette tulla.
Veel enne meie minekut andis seesama piiriametnik enda telefoninumbri – et kui satume taas siiakanti, siis võib ta meile ümbrust näidata. Teine ametnik oli muide õhtuks Marile kirjutanud. Mari täisnimi oli auto dokumentidesse sisse kantud, nii et ametnikel polnud teda keeruline leida.
Gruusiast meid välja lubati, kuid ärevust tekitas ka eesseisev Armeenia piir. Seal läks aga kõik hoopis hõlpsamalt. Minus tekitas veidi pabinat ametnik, kes minu passi uurides oli sellise näoga, et eestlased küll viisavabalt riiki ei peaks pääsema. Pärast kaasametnikuga konsulteerimist ja tarkadest paberitest üle kontrollimist sooviti mulle toredat olemist Armeenias.
Kui juba Armeeniasse pääsemine oli seiklus, siis ei saa kõik ülejäänu kehvem olema. Täpselt nii ka oli!
