Kõige šokeerivam sõidukogemus, mis kestis 45 minuti asemel kolm tundi – mis juhtus?!

Siin ei pidanud olema midagi erilist – minu ja Mari sõit punktist A punkti B pidi kestma veidi alla viie tunni. Lõpptulemusena olime roolis umbes 10 tundi. Sellest kolm on unustamatud…

Meil oli vaja jõuda Batumist Ahhaltsihhesse. Viimane on väike linn, mis asub Borjomi rahvuspargi lähistel. Pärast kohale jõudmist ja enne pimeda saabumist oli plaanis uudistada veidi Borjomi rahvuspargis. Võin etteruttavalt öelda, et me ei jõudnud Borjomi rahvusparki. Muu elu tuli vahele.

Batumist sõitma hakates oli tee esialgu mägine, kuid siiski hea. Vaated olid imelised ja päike paistis. Mööda mägiteid sõites jõudsime järsku ühte linna. Päris suur tundus teine, isegi mitu panka oli, kohvikud, rohkelt poode. Ma ju tean, et inimesed elavad mägedes. Aga minu jaoks on iga kord mägiteed mööda sõites mõnda linna jõudmine justkui paralleeluniversumisse saabumine. Võib-olla kõlab see naljakalt, aga päriselt ka, nii mulle tundub. Ja see on iga kord üks kuradi äge tunne.

Linn, kuhu jõudsime, oli Hulo. Uudistasime seal mõnda aega ringi ning sattusime rääkima ka kohalike giididega, kes oma turismigrupiga ringi liikusid. Nad olid enne meist signaalitades mööda sõitnud, nii et põhimõtteliselt juba sõbrad.

Uurisid siis noorhärrad, kuhu me läheme. Vastasin, et Borjomi rahvuspargi lähistele.

„Borjomisse?! SIIT?!“ olid nad nii šokeeritud, kui üldse olla said.

Nojah, siit. Meie asi ju, kust sõidame.

„Okei, et te teaksite, siis siit linnast alates kaob asfalt ära ja tee läheb päris halvaks…“ mainisid nad, kui ennast neist eemale asutasime.

Kui me vaid oleksime teadnud. Kui me AINULT oleksime aimanud.

Vaevalt saime linnast välja, kui algas tolmutav kruusatee. Kui esialgu arvasime, et läksime mööda vale teed (sõidutee hargnes kaheks), siis Google Maps kinnitas ikkagi, et sõidame õiget teed. 18 kilomeetrit veel otse, andis Maps teada.

Nii see meie kiirus üha väheneski. Tee kvaliteet oli halb, augud suured. Aga kogu aeg lohutasime ennast, et 11 kilomeetrit veel, 10,2 kilomeetri veel, 9,4 kilomeetrit veel. Sest täpselt nii aeglaselt need meetrid veeresidki. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et kiirus oli suure osa ajast 7 km/h. Kui vahepeal läks tee heaks, siis sai juba 20 km/h tunnis sõita. Google Maps on üks tänuväärne asi, aga mida ta ei arvesta, on teede olukord. Või mis autoga sa seal sõidad.

Ma ei taha öelda, et nendest teedest on võimatu läbi sõita – tegelikkuses nägime palju autosid ja veokeid möödumas. Aga tegemist oli maasturite, traktorite, veoautodega. Ja kõikide juhid jõllitasid punnis silmadega blonde näitsikuid, kes püüdsid sellist teed läbida 2017. aasta Hyundaiga.

Meil olid silme ees vaid need kilomeetrid, mille järel ootasime, et seesugune tee lõpeks. Kui aga selgus, et 9,4 kilomeetri järel on vaja vaid veidi paremale kalduda ja tee on jätkuvalt täpselt samasugune, puhkesime vaid naerma. See oli tragikoomiline. Kui kaua siis veel sellist teed on? Sihtkohta jõudmiseni näitas umbes 50 kilomeetrit. Loodetavasti pole tee lõpuni selline. Ei saa olla, lohutasime end.

Aga kõige selle kõrval oli nii PÖÖRASELT HUVITAV.

Vahetusid kaunid vaated, inimtühjus, väikesed lagunenud külad. Ma arvan, et minu lemmikhetk oli see, kui jõudsime kõige kõrgemale, väljas oli jahe ning meie ümber oli palju väga räämas maju. Huvitav, kas neil siin üldse elekter on, jooksis mõte mu peas.

Viimaks hakkas meile aga jõudma kohale tõsiasi, et kui tee peagi ei parane, ei jõua me enne pimedat kohale. Okei, kui me jõuame hämaras kohale, saab hakkama.. aga sellises tempos saabume ju kottpimedas. Ja pimedas sellisel teel sõita ei taha.

Oli hetki, kus me hingasime kergendatult, et nüüd vist läheb tee paremaks. Ja siis oli meie ees minikosk, mis voolas alla mäenõlvalt otse teele. Kuidas sellisest minijõest elusalt läbi pääseda? Egas midagi, Mari hüppas autost välja ja hakkas juhendama. Kusjuures ta oli väga hea juhendaja – pean tunnistama, et mina nii hästi ei oleks osanud.

Vahepeal läks tee üllatavalt heaks. Sai isegi 25-30 km/h sõita – aga jah, siis ei tohtinud ka liiga hoogu minna. Sest PAUHH! sõitsime läbi augu – avaldasime vaid lootust, et me mootorit ja muud auto all ära ei lõhkunud. Muide, kui sõiduki võtsime, siis öeldi rendis, et täielik kindlustus ei kata vaid rehve. Nüüd ma saan aru, miks ei kata – Gruusia teed on ju ebareaalsed, see on paradiis rehvilõhkujate jaoks!

Pärast umbes kolme tundi 50 kilomeetri läbimisel saabus asfalt. Ma ei tea, kas ma olen oma elus kunagi nii õnnelik olnud asfalti nähes? Poole tunniga sõitsime 30 kilomeetrit maha ja olime linnas.

Mari, meie olemegi tõelised ellujääjad. Ja kui me ei läinud juba sellises pingelises liiklusolukorras tülli, siis ei lähe küll mitte kunagi.