Kuidas Põhja-Korea kohta lugemine mind masendusse viis
Kui käisin viis aastat tagasi Põhja-Koreas ja avaldasin sel teemal blogipostitusi, kontakteerus minuga eestikeelse Põhja-Korea raamatu „Põhja-Korea – nälg, hirm ja maailma suurim vangla“ autor Erki Loigom. Suhtlesime veidi ja vahetasime muljeid ning ta saatis mulle isegi oma raamatu. Hakkasin hoogsalt lugema, aga millegipärast jäi see mul toona pooleli…
Hiljuti võtsin selle taas kätte ja lugesin üsna lühikese aja jooksul algusest lõpuni läbi. Superhea raamat neile, keda see temaatika huvitab.
Olin ennegi kursis, et Põhja-Koreas on vangilaagrid, kuid lugedes juurde sealsete olude kohta, puhkesin ma lohutamatult nutma. Ma polnud kunagi sügavalt mõelnud, mis seal siis ikkagi toimub. Ma ei ole suuteline siia kirja panema, millistes oludes inimesed vangilaagrites elavad, milliseid karistusi nende peal katsetatakse ja milleks inimesi kasutatakse… Keda huvitab, siis küllap guugeldab ta ise välja. Nõrganärvilistele (nagu mina ise) ma igal juhul ei soovita.
Ja siis sellele karmide vangilaagrite temaatikale mõeldes ma tundsin: kuidas küll sain niisugusest riigist enda raamatus kirjutada? Nagu mis mõttes? See riik ei vääriks küünemustagi… Tuleb meelde, kuidas olen kuulnud mitmeid inimesi kommenteerimas sel teemal, et nad ei külastaks Põhja-Koread juba põhimõtte pärast, sest see oleks justkui režiimi toetamine. Hmm, kas ma toetasin režiimi sellega, et kirjutasin sealsest tüüpekskursioonist oma raamatus?
Või siis olin ma lihtsalt pealiskaudne? Jäin selle üle mõtisklema… Olen kõikidest raamatu lugudest kõige enam tagasisidet saanud just Põhja-Korea peatüki kohta – kuna seda riiki külastab nii vähe inimesi, on see lugejate jaoks ekstrapõnev. Viimaks jõudsin arusaamisele, et minu eesmärk polnudki ju Põhja-Korea eluolust ammendavat pilti maalida. Kuidas ma suudaksingi seda 200-leheküljelise raamatu või ühe tüüpekskursiooniga? Minu eesmärk oli anda edasi enda reisikogemusi ja kirjeldada kogetut. Oma silmade läbi, kuid vürtsitades mõningase kriitikaga (Põhja-Koreas muudmoodi ei saagi). Või kuidas teile tundub?
Igal juhul, kel jääb minu peatükist „Põhja-Korea – ühe suletuma riigi saladusi avastamas“ väheseks, neil soovitan lugeda Erki Loigomi teost.
