Nüüd ma saan aru, miks raamatuid kirjastuste kaudu välja antakse
Oma esimese raamatu andsin välja juba enam kui viis aastat tagasi. Mul oli mälestus toonasest ajast, et oiiiii, kui palju töid ja tegemisi oli. Kui keegi tundis huvi raamatu kirjastamise ja trükkimise teekonna kohta, siis hakkasin mõtlema – oota, aga mida ma nii palju siis toona tegin? Raamat (telli SIIT) tuli valmis kirjutada, lasta toimetada, küljendada, ISBN number taotleda, raamatupoodidega suhelda ja nii oligi.
Täna on mul aga taas emotsioon: appi, kui palju on vaja teha! Juba raamatu kirjutamine on äärmiselt suur ja aeganõudev protsess. Kui kirjastus annab minu raamatu välja, siis saadan käsikirja sinna ning nemad tegelevad edasi. Suhtlevad toimetajate ja kujundajatega, trükikojaga… Pärast seda hakkavad turundusega tegelema ning raamatute välja saatmisega.
Kirjastuses on eraldi töötajad kõige selle jaoks! Mina olen üksi (okei, Sten ja ema aitavad ka veidi) ning pean endale võtma ka turundaja, raamatupidaja ja pakendaja rolli. Teisisõnu olen ma kaevunud Wordi dokumentidesse ja Exceli tabelitesse, et oleks pilt sellest, kes on tellinud, kes maksnud, kes tahab kuhu pakiautomaati seda, kas pühendust ka soovitakse… Ja siis tuleb need pühendused kirjutada! Ühel õhtul kirjutasin neid nii palju, et käsi oli valus – nagu kooliajal pärast pika konspekti ettevalmistamist.
Kõik tellijad ei ole õnneks soovinud raamatuid postiautomaati, seega olen ainult umbes pooled tellimused pidanud pakkima. See võtab päris palju aega. Ja siis pead ju kirjutama ilusti peale kontaktnumbrid (ma tean, et telefoninumbri peab pakiautomaadis sisse toksima, aga proovi sa seal automaadi juures aru saada, kellele täpselt käesolev raamat pidi minema) ja kohad, kuhu need lähevad. Hiljem siis sorteerida, kas saadad Smartposti, Omniva või DPD kaudu. Jah, tean, et suuremates linnades pole sügavat vahet, millisesse saata, aga väiksemates kohtades ei pruugi näiteks Smarti või DPD-d ollagi… nii et natuke tuleb jah arvestada, millisesse automaati saadad.
Seejärel siis postitamine. Hea, et Sten tuli minuga esimese suure satsi saatmiseks automaatide juurde kaasa ning hoidis raamatuid samal ajal, kui mina ekraanil numbreid sisestasin. Pärast paari raamatu saatmist tekkis minu selja taha järjekord… kuna ma ise olen jube kannatamatu, siis otsustasin olla viisakas ning lasin järjekorras olnud inimestel oma pakid ära võtta. Pärast seda jätkasin raamatute saatmist. Umbes pool tundi läks.
Täna õhtul tuleb mul sama raamatute saatmise protsess ette võtta ning kahjuks seekord Sten kaasa tulla ei saa. Tuleb olla tugev iseseisev naine, kui nüüd nalja visata.
Nüüd sain siis kõik südame pealt ära rääkida ning on suurem tahtmine edasi möllata! Ega selle postituse eesmärk ei olnud mingil moel vingumine ja kurtmine. Kindlasti mitte! Ma tunnen hoopis, et mul on vedanud, et saan kõike seda teha. Lihtsalt vahepeal tuleb väsimus peale… mul toimib hetkel ju kodus justkui väiksemat sorti vabrik, kus tuleb kõik asjad ise ära teha. Selle kõrval ei saa ju ära unustada ka oma alalist tööd 😊
Tegelikult on mul motivatsioon ikka kõrgel. Kui ühelt poolt tahan pakkuda lugejatele mõnusat elamust ja leevendada nende (ja enda) reisiigatsust, siis teisalt tahaks ikka oma kuludega nulli jõuda. Kui kirjastuse kaudu raamatu välja annad, siis makstakse ju autorile honorari, kuid mina olen kõik kulud ise kinni maksnud ning nüüd pean pingutama, et miinusesse ei jää… No küllap ei jää 😊
Ole armas ja telli sinagi minu raamat „Jälle maailma peal ripakil“ SIIT või siis osta see Rahva Raamatust või Apollost!
