ESIMENE MÄLETUS vol 5 | Eurovisioonil käimine, muinasjutumaa Tonga ja Usbekistani ööelu
Kuna praegusel ajal ei saa eriti reisida, siis alustasin siin blogis väikest sarja, mille nimi on „Esimene mälestus“. Teisisõnu, kirjutan iga külastatud riigi kohta, mis esimesena meelde tuleb – olgu selleks seiklus, inimene, asi, fakt või midagi muud veidrat 😊
Ja nüüd on siis saabumas viimased riigid :)
Šveits. Olin ammu tahtnud Šveitsi näha, kuid sinna reisimine oli üsna kulukas. Seega liitusin 2014. aastal bussireisiga, sest niiviisi oli odavam. Oeh, oli see vast tüütu ja väsitav reis… järgmine kord reisiks pigem lennukiga.
Taani. 2014. aastal täitus minu pikaaegne unistus ning sain minna Kopenhaagenis toimuvale Eurovisioonile. Sellel pildil intervjueerin Tanjat, kes Eestit toona lauluvõistlusel esindas.
Tai. Mina mäletan pettumust. Olin pikalt unistanud, et tahaks minna Taisse, kuid praktiliselt kõik, mida seal nägin, oli turistikas ja keskpärane. Nüüd tagasi vaadates tunnen ma, et ei külastanud õigeid kohti. Mis sa ikka loodad, kui ööbid Phuketi keskmes ja kuuled lakkamatult eesti keelt? Tahan tulevikus uuesti Taisse minna ja usun, et siis on mul paremad muljed.
Tonga. Muinasjutumaa! Kuningriik seitsme maa ja mere taga. Maailma kõige väiksem kuningriik. See riik, mis näeb igal hommikul ühe esimesena päikest. See paik, kus vangla on üksikul saarel. Tongast on mul paganama head mälestused!
Trinidad ja Tobago. Pidev hirmutamine. Hästi veider oli see, et kõik rääkisid mulle pidevalt, et Trinidad ja Tobago on nii ohtlik… näiteks hosteli perenaine seletas, et tema ei käi peaaegu üldse kodust väljas, sest midagi võib juhtuda. Mulle ei mahu see pähe. Kuidas on võimalik istuda kodus ja elada pidevas hirmus?
Tšehhi. Ühes eelmises postituses rääkisin vist juba, kuidas pidin lendama Tšehhisse ning Riia lennujaamas õige värava juures istudes jäin lennukist maha. No müstika, kuidas selline asi sai juhtuda. Õnneks sain selsamal 2014. aasta bussireisil põgusat Prahat uudistada… aga kindlasti tahaks veel minna, sest see jättis ääretult positiivse mulje!
Tšiili. Atacama kõrb. See on jäänud mulle meelde juba kooliaegsetest geograafiatundidest, kuid ausalt öeldes ei arvanud ma kunagi, et sinna satun. Kui esimesel korral Lõuna-Ameerikas käies jäi sinna minemata, siis teisel korral, 2019. aastal, käisin ma ära. See on üks kõige lahedamaid paiku, kus olen olnud. Atacama kõrb on ka selle postituse avapildil.
Türgi. Pidin esimest korda Istanbuli minema 2011. aastal, kuid just sel ajal vallutas Islandi vulkaanituhk terve maailma. Võtsin siiski riski ning sõitsin Riia (kust pidi lend väljuma) lennujaama, kuid kohale jõudes selgus, et kõik päevalennud olid juba tühistatud… Kõige tipuks varastati mul rahakott 2000 krooniga ära – ma ei tea, kas see juhtus lennujaamas või bussiga linna poole sõites. Nii et jah, esimene mälestus Türgiga polegi seotud Türgis viibimisega.
Ungari. Budapest on nii-nii ilus ja mõnus linn, kus on rohkelt ilusaid vaateid jõele.
Uruguay. Läksin Uruguay pealinne Montevideosse Argentinast. Sõit sinna koosnes kahest osast – kõigepealt laevaga teisele poole ning siis pandi meid ilusti bussile ja sõidutati Montevideosse.
Usbekistan. Ööbisin Usbekistani pealinnas Tashkendis ühes hostelis ning läksime õhtul mingi seltskonnaga kohalikesse baaridesse. Mäletan veel, et imestasin, et seal toimib ööelu… naljakas imestamine. Hiljem sain teada, et just Tashkendis on Kesk-Aasia kõige hoogsam ööelu.
Uus-Meremaa. Vihm, vihm ja veelkord vihm. Uus-Meremaa pole koht, kuhu minna päikest nautlema. Mina sattusin seal pidevalt vihmade ja tuulte meelevalda, kuid jah, eks loodus oli tõesti võimas.
Valgevene. Revolutsioonimeelsed pildid linnapildis. Natuke nagu meenutas Põhja-Koread.
Vatikan. Rahvamassid, mis olid tunglemas, et näha maailmakuulsat Sixtuse kabelit.
Venemaa. See oli minu esimene reis välismaale, olin toona kõigest kolmeaastane. Võiks ju arvata, et ei mäleta sellest midagi, kuid siiski-siiski… mul on meeles, kuidas täditütre pulmas ühe poisiga tantsisin ja ringi möllasin 😊 Tänaseks olen Venemaal käinud kaheksa korda.
Vietnam. Imeilusad riisipõllud Sapas – see oli ka minu lemmikkoht Vietnamis.
