ESIMENE MÄLETUS vol 4 | Esimene lennukisõit, rongikohtumine pervotüübiga ning esmatutvus Buddhaga

Kuna praegusel ajal ei saa eriti reisida, siis alustasin siin blogis väikest sarja, mille nimi on „Esimene mälestus“. Teisisõnu, kirjutan iga külastatud riigi kohta, mis esimesena meelde tuleb – olgu selleks seiklus, inimene, asi, fakt või midagi muud veidrat 😊

Esimest osa saab lugeda SIIN, teist SIIN ja kolmandat SIIN! Ja nüüd siis järgmiste riikide juurde…

Paraguay. Läksin Paraguaysse maismaad pidi Brasiiliast. Mingi liinibuss tõi mind piiri äärde, kõndisin üle pika silla (nagu Narvas) ning jõudsingi Paraguaysse. Piiri lähistel olevas linnas sain bussile, mis viis pealinna.

Peruu. Machu Picchu ja sealsed imeilusad vaated. Esiteks meenub see, et sinna oli üsna keeruline leida mõistliku hinnaga reisi. Lõpuks leidsin ühe – sõitsin bussiga lähedalasuvasse linnakesse, kust tuli umbes seitse kilomeetrit kõndida, et jõuda Aguas Calientese külla. Ja sealt siis järgmisel hommikul bussiga Machu Picchu juurde. Ausalt, väga väärt käik. Imeline paik.

Poola. Minu esimene lennukisõit – Riiast Katowicesse 2005. aastal! Olin siis 14.

Portugal. Reisisin seal ringi ühe portugallasega, kellega olin mõned kuud varem Eestis tutvunud. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, kuidas tuttavaks saime. Ühiste tuttavate kaudu vist? Igal juhul reisisime Pedroga ringi ning Portosse minnes ööbisime ühe tema sõbranna juures, kes oli supertore ja fun. Rääkis, et ma pean ikka tagasi Portugali tulema… tänavu saab sellest kümme aastat ja siiamaani pole enam Portugali jõudnud.

Prantsusmaa. Kui olin Hispaanias vahetusüliõpilane, tulid vanemad mulle külla. Nad ei armasta eriti reisida, kuid õnneks veensin nad ära (isa ära rääkimisega oli kõige rohkem tegemist). Muuhulgas käisime ka Veneetsias ja Pariisis. Kuna meie lennuk hilines, siis jõudsime Pariisi lennujaama nii hilja, et saime napilt viimase metrooga õigesse kohta. Mul oli juba pabin sees, ei julenud vanematele öeldagi, et oleme niiviisi keset öist Pariisi ripakil. Toona polnud veel taksoäppide ajastu, nii et takso tellimisega oleks raskusi tekkinud.

Põhja-Korea. Selle riigi kohta võiks rääkida oi-kui-palju. Aga esimesena meenub mulle see hirm, et mulle ei anta viisat. Põhja-Koreasse ei lubata ajakirjanikke, kuid minul oli just niisugune taust. Otsustasin viimaks selle maha salata ning kirjutasin, et olin Eestis üliõpilane. Läks läbi, sain Põhja-Koreasse.

Rootsi. See oli esimene välisreis, mida mäletan. Läksime 1999. aastal vanemate ning ristiema ja ristiisaga laevaga Rootsi. Mul on meeles, et tahtsin hoopis Soome minna, sest igal pool reklaamiti Serena veerparki… Serenas on muidugi tänase päevani käimata.

Saksamaa. Minu jaoks on Saksamaa olnud pigem läbisõidumaa – pole vist kunagi lennanud Saksamaale mõttega olla seal pikemalt. Ma lihtsalt ei kliki selle riigiga. Viimati Saksamaalt läbi sõites käisin ühe eriti põneva koha juures: Neuschwansteini loss. See 19. sajandist pärit loss on nagu muinasjutupalee keset loodust. Foto: Pixabay

San Marino. Sain San Marinos tuttavaks toredate itaallastega, kellega vurasime siis mööda linnriigi ägedaid kohti. Tol ajal rääkisin eriti minimaalselt itaalia keelt, nii et purssisime üksteisega vägagi vaevaliselt (inglise keelt nad ei osanud). Kahjuks on üks noormeestest läinud nüüdseks manalateele – kui ma sain õigesti aru, siis ta hukkus autoõnnetuses.

Serbia. Belgrad asub kahe jõe, Doonau ja Sava, ristumiskohas – seega oli mööda linna jalutades väga palju kohti, kus jõe kaldal poseerida 😊

Singapur. Mäletan esimesena üllatust ja kerget šokki, kui Singapuri jõudsin – appi, see on nii teistsugune kui hiljuti nähtud Tai ja Malaisia. Nagu Euroopa keset Aasiat, ülilahe. Ahjaa, Singapurile kuulub Sentosa saar, kus asuvad ühed mu lemmikrannad.

Slovakkia. Kõikidest külastatud riikidest on see ainus läbisõidumaa. Tegelikult oli plaanis Slovakkiat veidi enam avastada, kuid see oli tookord, kui jäin lennukist maha… ning selleks, et jõuda lõppsihtkohta (kust väljub lennuk) oli vaja tuisata kiiresti edasi. Aga ma kindlalt lähen Slovakkiasse kunagi tagasi!

Sloveenia. Sõites rongiga Horvaatiast Sloveeniasse, hakkas meiega lobisema üks serblane. Üsna tore tüüp oli. Lisasime üksteist Facebookis sõprade hulka ning sealse profiili järgi tundus ta ikka täielik veidrik ja pervo. Päriselus jällegi nii normaalne.

Soome. Ma ei ole kunagi Soomega eriti sinasõbraks saanud. Tõesti ei tea, milles asi on. Äkki selles, et olen alati pilgu kaugemale pööranud? Suvel sai käidud Ahvenamaal ning enne seda mõned tunnid Helsingi peal ringi uidatud. Tekkis tunne, et kui koroonaaeg saab läbi, siis võiks vahelduseks Soomet avastada.

Sri Lanka. Buddhad! Sri Lanka on budistlik riik, mistõttu leidub igal pool rohkelt Buddha kujusid. See oli ka esimene budistlik paik, kuhu sattusin ning kõike oma silmaga nägin.

Suurbritannia. London oli esimene koht, kus ma külastasin Madam Tussaud’ vahakujude muuseumit. Ma olin lausa vaimustuses sellest kogemusest!