Päev Ahvenamaal – millal minna, kuidas külastada ning mida?

Teate rootsikeelset, kuid Soomele kuuluvat Ahvenamaad? Kus Rootsi kruiisilaev öösel kell 1 (Mariehamn) peatuse teeb? Selle paiga külastamine on juba mitu aastat mu mõtteis mõlkunud, kuid ikka ja jälle olen reisile minnes eelistanud pigem kaugemaid kohti. Kes see ikka viitsib nii väga Soome või Lätti minna, kui maailm on avali. Nüüd on aga olukord, kui maailm pole enam nii lahti. Seega oli aeg teha teoks soov minna Ahvenamaale.

Sõitsime Viking Line’iga reede hommikul Soome, sealt mõned tunnid hiljem uuesti samale laevale Mariehamni poole ning laupäeva hommikuks kohale. Pühapäeva hommikul Tallinna.

Kõigepealt natuke Ahvenamaast. Nagu mainitud, see on Soomele kuuluv saar, mis on autonoomne. Kohalik keel on rootsi keel, neil on siin oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid. Ka auto numbrimärk erineb Soome omast. Niisiis, Soome ja Rootsi hübriid. Elanikke on siin kokku umbes 28 000.

Mitmelt poolt kõlas läbi, et Ahvenamaal saab laevalt maha minna kuni kella 12ni. Minu jaoks oli see mõnevõrra selgusetu, kuidas oleks see autoga võimalik. Noh, äkki minu ees ja küljel olev auto ei lähe välja ning kuidas mina siis saan? See probleem lahenes, kui nägin, kuidas autod olid pargitud – üsna suurte vahedega, et saada oma reast välja sõita. Kuna ma olin Helsingis üks esimesi, kes laeva sai, ei näinud ma, kuidas teised autod parkisid.

Niisiis olime mina ja Sten hommikul kell kaheksa ühed vähesed (kaks autot oli veel), kes laevalt maha sõitsid. Mõte oli, et haaraks mingi hommikusöögi ja kohvi ning hakkaks sõitma… aga linn magas laupäeva hommikul kell kaheksa. Tagantjärele mõeldes, miks ma üldse arvasin, et see väikelinn nii vara hommikul elab? Oleks ikka pidanud laevast hommikusöögi võtma.

Kehitasime õlgu ja võtsime sunna linnast välja. Seal rõõmustas meid aga Shelli tankla, kust saime võileiva ja kohvi.

Aga mida siis külastada?

Meie sõitsime esimesena Eckerö maakonnas asuvasse Käringsundi sadamasse. Jalutasime hommikuses sadamas ringi ning imetlesime helesinist ja rahulikku vett. Sealsamas on muide ka safari lastele – loomulikult oli see kell üheksa laupäeva hommikul kinni mis kinni.

Järgmine peatus oli Färjsundeti sild. Ainsa märkena oli mul selle juurde kirjutatud “ilus sild”. Keerasime ühel hetkel maanteelt maha, palgihunnikust mööda ning hakkasime kruiisima eriti auklikku kruusateed. Ausalt, ma ei imestanud. Ma satun alati sellistele teedele.

Tee lõpus selgus, et sild on sealsamas eemal ja meil on otsevaade. Aga see oli selline… sild. Noh, tavaline. Guugeldasin kiirelt, kas see ongi see, mida näha, ning selgus, et vaatamist väärt on teisel pool teed paiknev vaatetorn.

Sõitsime väikese ringiga sinna ning tõesti – imeilus vaade nii sillale, kaljudele kui lahesoppidele! Võib-olla isegi üks mu lemmikkohti Ahvenamaal. Ma arvan, et selle leiab, kui panna otsingusse “Färjsundet viewing point”.

Sealt edasi võtsime suuna umbes 20 minuti sõidu kaugusel asuva Bomarsundi kindluse juurde. Meid tervitasid varemed lahesoppide kaldail. Tegemist oli kunagise Vene Tsaaririigi kindlusega, mis 19. sajandi keskpaigas õhati. Seal saab teha umbes kahetunnise ringi varemete ja lahesoppide vahel, kuid meie uitasime umbes pool tundi. Lihtsalt nii palav oli, et ei viitsinud kaks tundi kõmpida.

Tagasi Mariehamni poole sõites käisime korraks Kastelholmi kindluse juures ning siis tegime väikese pikniku. Muide, Ahvenamaal on nii paljudes kohtades puidust toolid-lauad, et neid on lausa patt kasutamata jätta.

Mariehamni vaadet käisime aga uudistamas sellises kohas nagu Badhusberget. Tõeliselt armas paik, kust näeb nii rootsipäraseid majakesi kui lahesoppe.

Selle suure ringi sõitmisega (okei, kõik kokku oli umbes 120 kilomeetrit) avastasime, et Mariehamni külastamiseks on meil kõigest 50 minutit. Ma pean tunnistama, et sellest meile piisas. Peatänav oli pisike ning ega mere ääres jalutamiseks ka üleliia palju aega ei lähe.

Kokkuvõtvalt soovitan ma Ahvenamaale minna – kui ühelt poolt on see nii lähedal Eestile, siis teisalt kaljud ja lahesopid tekitavad täitsa välismaa tunde. Ja kindlasti soovitaks ma minna Ahvenamaale autoga (või jalgrattaga), mööda saart sõita on põnev!