Kuidas isa läks üle 47 AASTA tagasi kodusaarele Hiiumaale

Möödunud nädalavahetusel käisin ema ja isaga Hiiumaal. Selle käigu juures olid märgilised kaks asja: vanematega kuhugi sõitmine (mu vanematele ei meeldi üldse kuskil käia ja olen nendega elu jooksul üsna vähe reisinud) ja minu isa minek Hiiumaale pärast 47 aastat.

Isa elas kunagi Hiiumaal viis aastat, kuid pidi siis kolima Viljandi lähedale. Ta lahkus Hiiumaalt 47 aastat tagasi ning pole pärast seda kordagi tagasi pöördunud. Kuuldes seda numbrit kukkusin ahhetama ja ohhetama. NELIKÜMMEND SEITSE AASTAT. Isa oli sealt lahkudes 25, nüüd on ta 72. Noorest mehest on saanud vanem härra (jah, just nii, isa).

Pidime Hiiumaale minema ühele juubelile, kuid kahjuks jäi see ära. Kuna praamipiletid olid nagunii ostetud, panin ette, et läheks siiski. Nii uskumatu kui see ka oli – isa oli nõus. Rõhutan veelkord, et minu vanematele ei meeldi ringi rännata nagu minule!

Laupäeva ennelõunaks jõudsime Hiiumaale, kus esimese asjana võtsime suuna Kõpu tuletorni poole. Ronisime Eesti vanima tuletorni tippu ja imetlesime Hiiumaa kauneid metsasid. Ma olen üleüldiselt üsna suur vaateplatvormide fänn, sest mulle meeldib uudistada maapinda kõrgelt. Isegi ema ja isa olid tublid ning ronisid Kõpu tuletorni järsust trepist üles!

Pärast Kõpu ja Ristna tuletornide vaatamist ning väikest piknikku rannal võtsime suuna sinna, mis oli sõidu peamine eesmärk: isa kodukoha vaatamine.

Mingil põhjusel arvasin alati, et isa elas Kärdlas. Tegelikult oli tema kodu Kõrgessaares, mis asub Kärdlast ligi kahekümne kilomeetri kaugusel. Kohalike hulgas on see tuntud Viskoosa nime all – täpselt nii mäletas ka minu isa seda kohta.

Nii vahva oli vaadata, kuidas oli ta liigutatud, nähes vana kodukohta.

Selles majas toimusid tantsupeod (praegugi toimib seal pubi). Siin majas esimesel korrusel ma elasin. Selles hoones töötasin, need on mu kabineti aknad. Seda teed mööda viisime Reginat ja Tulvot (minu õde ja vend) lasteaeda. Tol ajal neid maju polnud. Sellel tiigil uisutasin ma talviti.

Kuigi liigutust oli, siis tunnistas isa, et tegelikult pole nostalgia nii suur. Lihtsalt sedavõrd palju aega on möödunud ning paljud mälestused kustunud.

Pärast jalutuskäiku Kõrgessaares ning karastavate jookide joomist Viinaköögis (seesama koht, kus vanastigi tantsupeod toimusid) asusime uuesti teele. Ristimäele.

Peab tunnistama, et Ristimägi oli veidi pettumus. Käisin möödunud suvel Leedus asuval Ristimäel ning sealne 200 000 risti rabas jalust ja tõstis ristilati ikka päris kõrgele. Aga no pole hullu, panin enda risti ka Hiiumaale ning liikusime edasi.

Kiire käik Kärdla keskväljakule, poodi ja siis majutuskohta pealinna lähedal – ma lausa pean kiitma Ungru Külalismaja kämpinguid, kus veetsime öö. Niivõrd tore, kui sul on millegi osas keskpärased ootused (või pole neid üldse) ning need ületatakse korralikult! Igal juhul maksime 60 eurot kolmekohalise kämpingu eest ning saime lisaks mugavatele voodikohtadele hästi varustatud köögi, privaatse vannitoa ja mis on minu lemmik, päikselise terrassi. Kämping asus meresopis, kuhu ma nii õhtul kui hommikul korraks vette sulpsasin. Ma olen täielik külmavares ja Eestis käin vees võrdlemisi harva. Aga sealne vesi oli tõesti mõnus.

Pühapäeval käisime aga kaemas Kassari poolsaart. Kusjuures peaaegu poleks me sinna jõudnudki – korra mõtlesime, et kas hakkame ikka enne praamile minekut sõitma. Aga Hiiumaa on pisike ja vahemaad sedavõrd lühikesed, et oleks patt jätta minemata. Muide, pühapäeva hommikul tuli mul teel Kassarile ka politseiniku alkomeetrisse puhuda. Kõik praami pealt tulnud ja praamile läinud (sattusin sellele teele) pandi puhuma. Täitsa kaine olin ;)

Igal juhul tajusin, et Kassari oli Hiiumaast veidi erinev. Kuidagi maalilisem, suvisem, mõnusam. Ma ei tea, keeruline on kirjeldada – seda on vaja näha-tunda. Esialgu oli plaan kõndida ka mööda pikka kitsast maanina saare lõppu välja, aga loobusime õige pea. Kuna Sääretirp on kahe kilomeetri pikkune (edasi-tagasi neli kilomeetrit), siis kuumas ei hakanud seda tegema. Lisaks oli juba tunni pärast vaja praamile liikuda.

Kokkuvõtvalt oli üks tõeliselt tore nädalavahetus. Eestimaa on ikka kaunis!