Täna kümme aastat tagasi muutus mu elu igaveseks
Täna kümme aastat tagasi toimus minu jaoks midagi elumuutvat: ma läksin esimest korda täitsa teadlikult üksinda reisile.
2009. aastal 12. klassi lõpetamise eel veeretasin mõtteid suunduda pärast keskkooli välismaale ning silma oli jäänud pakkumine minna USA-sse lapsehoidjaks. See idee polnud absoluutselt meeltmööda minu vanematele, kes tahtsid, et ma ikka kindlasti ülikooli läheksin. Kuna ma siiski sinna välismaale ihalesin, tegid nad mulle pakkumise. Olen seda nimetanud hiljem altkäemaksuks. Nad ütlesid, et on valmis maksma kinni mu reisi ükskõik kuhu (mõistlikkuse piires), kui ma lähen edasi ülikooli.
Otsustasin selle vastu võtta.
Surfasin internetis ja otsisin erinevaid reisipakkumisi. Viimaks jäid sõelale kolm kohta: Mehhiko, Island ja Indoneesia/Malaisia. Seda viimast ma päris täpselt enam ei mäleta, ei saanud toona vist kuhugi üles ka täheldatud. Süda kutsus kuidagi Mehhiko poole.
Kuna tegemist oli kahe lõpueksami (koolieksamid) vahelise ajaga ning enamik minu sõpradest olid ametis õppimisega, siis reisikaaslast mul leida ei õnnestunud. Üsna iseeneslikult tekkis plaan minna üksinda. Tagasi vaadates imestan, kuidas ma seda 18-aastasena ei kartnud. Üksinda reisimise kogemust mul ei olnud (ainult aasta varem Hispaanias keeltekoolis olemine, kuid seal elasin ühe kohaliku pere juures; sellepärast ütlesingi, et Mehhikosse minek on esimest korda „teadlikult“ üksinda reisima minek). Kuidas see kõik nii loomulikult läks? Kuidas mu vanemad seda üldse lubasid?
Ilma mingi suurema reisikogemuseta panin kokku oma reisiplaani (mis hõlmas peale Mehhiko ka Kuuba külastamist; hiljem asendus see Guatemala ja El Salvadoriga, sest ajutiselt olid lennud Mehhiko ja Kuuba vahel peatatud), broneerisin majutused, valmistasin end ette. Kuidas ma seda kõike oskasin?! Ka reisil olles ei tundunud miski minu jaoks keeruline, ebameeldiv või võimatu. Kõik oli hoopis superäge ja põnev. Isa ikka viskab aeg-ajalt nalja, et ilmselt olin mõnes eelmises elus maadeavastaja ja seal Ladina-Ameerika piirkonnas seiklesin. Äkki siis tõesti oli nii. Mu ema ja isa pole erilised reisisõbrad, nii et ma ei tea, kuidas mina sel moel „aia taha“ olen läinud.
Uskumatu, et sellest on kümme aastat möödas. Kolmenädalane Mehhiko-Guatemala-El Salvador oli esimene reis, kuhu läksin üksinda ja nakatusin üksinda reisimise pisikuga. Mehhiko oli 12. riik, mida külastasin. Tänaseks on neid riike 78, umbes pooltes olen käinud üksinda.
Sellele ajale tagasi vaadates olen mõelnud, et mõningaid asju teeks nüüd teistmoodi. Tol ajal ei osanud ma karta ja uitasin ringi natuke liiga julgelt. Aega tagasi keerates paneksin rohkem rõhku oma turvalisusele.. aga minemata ei jätaks, mitte mingil juhul. See reis muutis mu elu. Reisimine on teinud mind selleks inimeseks, kes olen täna.
Postituse esipildil olen mina 18-aastasena Mehhikos :)
