Ameeriklaste üks rahvussporte oli nii igav, et ma ei saanud isegi aru, et mäng käib
Üks mu ameeriklasest sõber soovitas, et kui tulen Bostonisse, on kindlasti vaja minna Red Soxi pesamallimatši vaatama – see olevat väga vinge. Etteruttavalt võin öelda, et ei olnud.
Olen kunagi käinud Los Angeleses NBA mängu vaatamas. Pole küll suur spordifänn, aga see oli täitsa lahe. Kuna pesapall on USA-s ülipopulaarne, otsustasin, et peaks ikka selle ka üle vaatama.
Ostsin pileti samal hommikul ning siis oli kõige odavam pääse 29 eurot. Mäng pidi algama pühapäeval kell üks ning kui ma viis minutit pärast ühte suure ähmiga kohale jõudsin, selgus, et pool rahvast polnud veel istekohtadele jõudnud. Sagin toimus eesfuajees, kus osteti rämpstoitu (friikartuleid, hot dogi, hamburgerid ning loomulikult karastusjooke) ehk siis kõik see, mida oleme USA filmidest näinud.
Mõtlesin ka midagi osta.. aga kuna hot dogi eest ei raatsinud kuut eurot välja käia (söök on USA-s päris kallis), siis võtsin nelja euro eest popcorni. Kogus oli muidugi nii suur, et juba poole peal oli süda paha.
Popcorn käes, läksin tribüünile. Kell oli juba peaaegu pool kaks ja mäng ei käinud ikka veel! Kiitsin ennast mõttes, et liiga vara ei tulnud kohale. Meeskond oli juba staadionil ja tegi soojendust. Midagi ei tundunud väga toimuvat..
Mingil hetkel hakkas rahvas kergelt kisama – mis siis nüüd juhtus? Oot-oot, kas meeskod ei teegi soojendust? See, mis on viimased kümme minutit minu silme all toimunud, oligi mäng?!
Rahvas tundus enamuse ajast matši vastu suhteliselt ükskõikne olevat. Enamik inimesi ei elanud kaasa, pigem räägiti üksteisega, näpiti nutitelefonit või vaadati hajameelselt staadioni poole. Ameeriklased, teile meeldib see sport, miks te kaasa ei ela? Miks te ei karju? Miks te ei vilista? See on teie lemmikmeeskond! Pool rahvast oli isegi riietunud Red Soxi sümboolikasse!
Mulle meeldib, kui inimesed on asjade suhtes kirglikud. Olgu selleks sport või midagi muud. Võib-olla on spordile kaasa elamise osas tõstnud minu lati kõrgele brasiillased – vot nemad huilgavad ja elavad kaasa. Seda on lausa rõõm vaadata.
Okei, ma ei saa väga palju ameeriklastele ka liiga teha. Päris tukunuiad nad ei olnud ning vahepeal ikka huilati ja ahhetati. Aga seda minimaalselt.
Mäng oli minu jaoks nii igav, et lahkusin poole pealt.
Aga ameerikaliku kogemus sain igal juhul – pesapall, suured ekraanid, kus näidati vahepausidel publikut, rämpstoit ning selle müümine tribüünil. Ikka nii nagu filmidest on nähtud.
