5 ööd favelas: hommikune tulistamine, automaadiga narkodiiler ning korrumpeerunud politsei

Brasiilia on kuulus oma favelade ehk agulite poolest, mida on siin tuhandeid. Favela ja favela on erinev – mõned on kordades ohtlikumad kui teised, osadesse lubatakse isegi turiste. Nendes normaalsemates favelades on ka hosteleid ning ühes sellises ööbisin ka mina. Sest ma teadsin, et see on politsei kaitse all.

Eks ma olen varemgi näinud Lõuna-Ameerikas reisides vaeste linnaosas – prügi vedeleb igal pool, inimesed sagivad ringi ja kergelt viskad ikka pilgu üle õla. Kui ma taksoga Cantagalo favelasse saabusin, siis oli üks minu esimene küsimus hosteli töötajatele, kas see värk siin ikka on ohutu.

„Ära muretse, see ei ole ohtlik koht. Ma olen siin töötanud kolm aastat ja selle aja jooksul pole ühegi turistiga mitte midagi juhtunud,“ kinnitas hosteli töötaja. Ühte asja pani ta mulle aga südamele – pildistada siin ei tohi. Esiteks loomulikult sellepärast, et paljudele inimestele ei meeldi suvalise välismaalase fotole jääda. Teine, võib-olla isegi suurem põhjus, on see, et minu pildile võivad jääda narkobossid ning see võib neid pahandada. Sest äkki olen ma nuhk või siis lihtsalt juhuslikult saab kogu maailm teada, et nad tegelevad narkootikumide müümisega.

Et pilti ei tohtinud teha, oli muidugi kahju. Kõik oli nii pööraselt põnev, et iga hetk oleks olnud jäädvustamist väärt.

Kuigi ümberringi oli palju sagimist, siis ei tekitanud see minus ebameeldivat tunnet. Mitte keegi favelas ei jõllitanud mind nagu näiteks Aasia riikides oleks tavapärane. Mitte keegi ei tulnud mind häirima. Mitte keegi ei kerjanud raha nagu näiteks mõnesaja meetri kaugusel Copacabanal ja Ipanemal. Mitte keegi ei maganud tänaval nagu turismipiirkondades.

Vaade terrassilt tänavale

Aga minu hosteli kõrval istus tihti üks narkoboss, automaat süles ja kilekott narkootikumidega kõrval. Ta ei teinud minust kunagi välja ega pakkunud mulle oma kraami. Kuna mulle oli üks külaline rääkinud, et nad siin istuvad, siis ma ei ehmatanud teda nähes. Naljakas oli hoopis see, et lähedal oli politseijaoskond ja pidevalt patrullisid ringi politseinikud, samasugused automaadid käes. Polnud kuidagi võimalik, et politsei ei tea, et saja meetri kaugusel on mingi narkoboss. Aga nende vahel on mingi vaikiv kokkulepe – politseinikud on lihtsalt kinni makstud.

Olemas on küll vaikivad kokkulepped, aga vahepeal tuleb neisse mõra. Vähemalt kaks sellist situatsiooni leidis aset, kui mina olin seal. Ühel hommikul kell kuus ärkas hostelirahvas selle peale, et kõlasid tulistamisepaugud. Julgemad meist läksid terrassile seda filmima. Mina ei läinud, kuid sain hiljem video, kus on näha politseinikke jooksmas ning tulistamas. Hämaras Rio de Janeiro hommikus kõlasid järjest püssipaugud.

Pärast teist situatsiooni otsustasin aga lahkuda. Sellele oli koos minuga tunnistajaks eestlane Marko, kes saatis mind koduni – ta on pikalt Lõuna-Ameerikas reisinud ja elanud ning tahtis näha, mis kohas ma siis elan. Hiljem naljatasime, et hea, et me mõlemad selle situatsiooni tunnistajaks olime, sest muidu inimesed arvaks, et liialdame.

Minu hosteli juurde pääses kahel moel – kas trepist üles või siis veidi mäkke kõndida ja ringiga minna. Jõudes trepi juurde nägime, et seal passib mingi politseinik, automaat käes. Luurab nurga taga. Ootab.

Okei, siit küll ei taha mööda minna. Otsustasime minna ringiga, kuid selle teise nurga taga oli ka politseinik luuramas. Polnud midagi teha, pidime mööda minema. 20 meetri kaugusel passis narkoboss, samamoodi automaat käes. Kõigil olid praktiliselt näpud päästikul. Nagu reaalselt, me arvasime, et iga hetk läheb tulistamiseks.

Küsisin Markolt, kas ta julgeb ikka praegu tagasi minna. Marko ütles, et ta läheb parem praegu (kell oli kuus õhtul), sest situatsioon võib olla pärast veel hullem. Kui ta lahkus, siis tuli parasjagu kaks politseipatrulli juurde. Ma ei tea, kuidas see olukord lahenes, aga tol õhtul tulistamist ma ei kuulnud.

Marko on näinud Lõuna-Ameerikas reisides kõike, aga ka tema jaoks oli selline olukord midagi uut. Oli aeg lahkuda. Olin maksnud 11 öö eest, kuid olin seal vaid 5 ööd.

Kuna kogu see favela ja narkomaailma temaatika hakkas mulle huvi pakkuma, olen üsna palju uurinud, kuidas asjad siin toimivad. Kirjutan sellest lähemalt järgmises postituses.